Mida peab sellest arvama aga tavainimene, kes on plaaninud endale pensioniea saabumiseni teist ja ka kolmandat pensionisammast ehitada. Delfile vastas Swedbanki Investeerimisfondide juhatuse liige Meelis Hint. Rasvases kirjas on ära toodud Arraku väited.

Arrak on öelnud, et kui inimene on raha paigutanud teise pensionisambasse, siis sööb selle ära inflatsioon. „Ma olin kaheksa aastat maksnud ja nominaalselt oli seal pisut vähem, kui ma olin sisse maksnud, aga kui arvestada inflatsiooni, siis oli kadunud kolmandik."

Suurema aktsiasisaldusega teise samba pensionifondide eesmärk peaks loomulikult olema positiivne reaaltootlus. Kui võtta aluseks näiteks 50% aktsiariskiga pensionifondid, siis kuni 2008. aastani ületas EPI-50 indeksi (sisaldab kõiki Eesti 50% aktsiariskiga teise samba fonde) tootlus märgatavalt Eesti inflatsiooni. Tagasilöök tuli 2008. aasta sügisel hoogustunud finantskriisiga, mil pea kõik investeeringud üle maailma järsu languse läbi tegid. Algusest mõõdetuna on tänaseks 50% aktsiariskiga pensionifondide tootlus taas inflatsioonist ette jõudnud.

Muidugi on iga koguja jaoks pensionifondi tootlus personaalne, mis sõltub sissemaksete ajast ja palga muutustest. Seega võib olla neid, kelle pensionifondi tootlus on oluliselt inflatsiooni löönud, kui ka neid, kes tegid suure osa sissemaksetest majandusbuumi tipus ning kelle reaaltootlus negatiivne. Samas on Eesti teise samba süsteem vaid üheksa aastat vana, mis on umbes viiendik terviklikust kogumisperioodist.

Lisaks peab Eesti mees elama vähemalt 80-aastaseks, et teise pensionisambasse kogutud raha tagasi saada. Eesti mehe keskmine eluiga aga ei küündi nii kõrge eani.

Väide, et raha tagasisaamiseks peab elama vähemalt 80-aastaseks võib teatud tingimustes õige olla, kuid siin peab arvestama täiendavate dimensioonidega. Eestlaste hulgas on väga levinud müüt, et Eesti mees ei elagi pensionini. Vaadates demograafilisi trende ei vasta see müüt tõele, sest 2010. aastaks oli meeste oodatav keskmine eluiga tõusnud ligi 70 aastani ning juba 65-aastaseks saanud mees elas keskmiselt veel ligi 15 aastat. Keskmist eluiga alates sünnist viib alla noorte surevus, kuid teise samba pensionivarad on ju ka pärandatavad.

Pensionifondidest toimuvad väljamaksed elukindlustusseltside poolt pakutud annuiteedilahendustega, kus igakuise makse suurust mõjutab paljuski oodatav keskmine eluiga. Siin kehtib tõesti loogika, et väljamakseid tasandatakse keskmisest vähem ja rohkem elavate inimeste vahel, kuid annuiteediturg on arenemas ning inimestele tekib tulevikus kindlasti ka selliseid tooteid, millega saab mingi osa väljamaksmise olenemata elueast garanteerida.

Kolmanda pensionisamba investeeringutega võetakse Arraku sõnul rohkem riske, kuid iga järgnev finantskriis sööb ka selle investeeringu ära. „Kui me toome Kreeka mängu, siis need, kes tegelikult oma rahast ilma jäävad, on Euroopa pensionärid. Saksamaa ja Prantsusmaa pangad on pensionifondide raha paigutanud Kreekasse.“

Kolmanda sambaga on võimalik võtta rohkem riske selles mõttes, et hetkel on teise samba fondide võimalik maksimaalne aktsiariski osakaal 75%, kolmandas sambas on see maksimaalselt 100%. Küll aga ei saa Swedbanki puhul väita, et teise ja kolmanda samba fondide vara investeerimise põhimõtted erineksid oluliselt. Strateegia valik on iga inimese enda otsus, mis peaks põhinema kogumisperioodi pikkusel ja isiklikul riskitaluvusel.

Ka Eesti pensionifondide raha on Arraku sõnul Kreekasse paigutatud. „See teeb tulevaste pensionäride elu nutuseks.“

Arusaadavalt on ajakirjandus sellel aastal korduvalt Eesti pensionifondide Kreeka investeeringute vastu huvi tundnud ning seda teemat mitmeid kordi analüüsinud. Vt nt artikkel „Eesti pensionifondidest on lõviosa Kreeka võlakirjadesse tehtud rahapaigutustest loobunud“.

Arrak meenutas, et pensione on inimkonna umbes 35 000 aastase ajaloo jooksul makstud sadakond aastat. „Tundub, et paarikümne aasta pärast lõpeb see ära. Aga kui enne saadi hakkama, küll siis saadakse ka edaspidi hakkama.“

Kui räägime veel kaks aastat tagasi Kreekas kehtinud süsteemist, kus vähemalt 35 aastat töötanud inimesed said riigilt pensioniks 70%-80% viimase viie tööaasta keskmisest palgast ning lisaks igakuisele maksele sai ühe lisapensioni jõuludeks ja ühe lihavõtteks, siis mõistetavalt pole see jätkusuutlik.

Eesti puhul on aga vajalikud pensionireformid ära tehtud ning usume, et meie süsteem ei satu lähimate aastakümnete jooksul tõsistesse raskustesse. Pigem on küsimuseks süsteemi poolt pakutava pensioni oodatav suurus, sest kolmesambaline mudel näeb igale inimesele ette suhteliselt suurt vastutust endale pensioni kogumisel.
Liigume loogilist rada pidi, kus esimese ja teise samba koosmõjul on pikas perspektiivis tagatud toimetulekuks vajalik sissetulek ning kolmanda samba või ükskõik millise muu isikule sobiva lahendusega saab koguda täiendavat vara, et säilitada varasem elukvaliteet.
Kahtlemata saavad inimesed ka siis hakkama, kui riiklik pension väheneb, sest pensionisüsteem annab inimestele vajalikud lahendused riigi toetuse vähenemise tasandamiseks. Kui eestlaste üldine finantsteadlikkus tõuseb ja me hakkame rohkem pikaajalisi finantseesmärke seadma ning teadlikult vara koguma, siis suureneb ka keskmine oodatav tulevane pension.