Tänastes sanktsioonide tingimustes ei pruugi privatiseerimisest tõesti Venemaale pikaajalist kasu tulla. Tõenäoliselt oleks huvitatud välisinvestorite ring väga väike ning ka kohalike potentsiaalsete investorite huvi oleks piiratud.

Tekib küsimus, et kes siis oleksid ostjad – tänased oligarhid? Praegustes tingimustes võiks privatiseerimisest kasu saada vaid valitsus lühiajalises plaanis täiendavate eelarvetulude läbi.

Iseenesest võiks privatiseerimine olla majanduskeskkonnale kasulik. Ajalooliselt ei ole riik ja eriti Vene riik end alati näidanud parima omanikuna. Privatiseerimise õnnestumise määraks selle tingimused, kas osalejate ring on piiratud või mitte ning kui läbipaistvaks kujuneks kogu protsess. Täna on Venemaa valitsus läbi riigiettevõtete suurim tööandja Venemaal ja see ei ole pikaajaliselt oodatava majanduskasvu mõttes positiivne.

Venemaa majandus sõltub jätkuvalt väga palju nafta hinnast ja see määrab vähemalt lühiajalises perspektiivis Vene aktsiate ja rubla liikumise suuna. Majandussanktsioonide võimalik lõdvendamine või lõpetamine oleks samuti positiivne nii majandusele kui ka Vene börsile.

Samas ei ole põhjused, miks sanktsioonid seati, kuhugi kadunud ja seetõttu ei ole kiiret suunamuutust antud valdkonnas oodata. Vähemalt teoreetiliselt võiks madalad nafta hinnad pikaajalises vaates Venemaale ka kasu tuua. Madalad naftahinnad võiks ettevõtjaid ja riiki sundida uutes valdkondades võimalusi otsima ning see võiks vähendada Venemaa majanduse sõltuvust energiasektorist.

Samas muidugi ei tähenda see kõik, et Vene börsil ei oleks üldse võimalik tulu teenida. Näiteks alates 2013. aasta lõpust on terasetootjate MMK ja Severstal aktsiate hind tõusnud euro vääringus vastavalt üle 40% ja üle 30% ning väetisetootja Phosagro aktsiate hind üle 50%.