•• Elektrivõrku on liitumas uued jaamad. Milline on nende mõju elektri hinnale?

Mida rohkem võimsust ja tootjaid, seda suurem konkurents, mis tähendab tarbija jaoks paremat hinda.

Kuid kui ehitada Narva jaamadesse uued plokid ning lisada CO2 hind ja investeering, siis vabaturu tingimustes Narva jaamad ilmselt turule üldse ei pääsegi. Nagu ka Juhan Parts eelmisel nädalal ütles: kui plokid ehitame, siis maksame neile subsiidiumi selleks, et meil oleks selline võimekus varustuskindluse tagamiseks.

Kuid isegi siis, kui tarbija peaks maksma uute ühenduste tõttu võrgutariifi lähiajal 3–5 senti rohkem, toob see Põhjamaade elektriturule pääsemise kaudu tulevikus vähemalt 15–20% hinna­võidu.

Siiski jääb küsimuseks, kas on mõistlik, et pool Eestile vajalikust võimsusest on kaetud subsideeritud tootjatega.

•• Eleringi varustuskindluse ana­lüüsist nähtub, nagu segaks tuulikute pealetung vaba energiakaubandust.

Kui selle aasta talvine tippkoormus oli 1888 MW, siis tuulikute ehitamise taotlusi on praegu juba üle 4000 MW jaoks, mis on tohutu ebakõla. Tuulikute selline tootmismaht saaks olla reaalne ainult siis, kui Eesti integreerub oluliselt suurema elektri­süsteemiga.

Taastuvenergia tasu on kiiresti tõusnud kolmelt sendilt 12,6 sendini kWh kohta. See kõik tuleb tarbijal kinni maksta ja kusagil on mõistlik tasakaal majanduslikult mõistliku elektri hinna ja keskkonnaeesmärkide vahel.

200 MW tuulikud ei ole süsteemi toimimisele probleem. Pikaajalises arengukavas on võimaliku laena kirjas 600–700 MW tuulikud, aga tõde on ilmselt seal kusagil vahepeal. Küsimus on, kust alates muutuks tuule­energia tasuvaks ka ilma taastuv­energia toetuseta.

•• Kas meil on olemasolevaid ja kavandatavaid võimsusi arvestades aastal 2020 tuumajaama üldse vaja?

See on tõsi, et tänu praegusele majanduslangusele on käärid tarbimise ja võimsuste vahel oluliselt väiksemad, kui varasematel aastatel arvati.

Tuumaenergiat tahaks kindlasti energiaportfellis näha, kas siis enda tuumajaama või sisse ostetava energia kaudu. Meie huvi on võimalikult palju tootjaid võimalikult erinevatest allikatest.

Me ei hakka ütlema, milliseid võimsusi peavad tootjad ehitama. Kuigi arvan, et edaspidi võiks meie regulaarne tootmis­võimsuste raport anda turuosalistele tunnetuse, millistesse energiaallikatesse ja tootmisviisidesse tasub investeerida.

Tuumajaama jaoks on nõudlusepoolne vajadus potentsiaalselt väiksem. Ent vaadates jällegi süsteemi kindluse poolt, siis on stabiilsete tootmisvõimsuste olemasolu meie jaoks oluline. Tuhandemegavatiste ühenduste puhul tekib küsimus, et võib-olla võiksime elektri Põhjamaadest oluliselt odavamalt kätte saada.

•• Mis hakkab Eesti elektriturul juhtuma pärast Ignalina tuumajaama sulgemist?

Meie elektri hinda Ignalina ärakukkumine järgmise aasta aprillis otseselt mõjutama ei hakka, sest Leedu turg jääb isoleerituks.

Küll võivad probleemiks saada piiriülesed ühendused. Leedus toimub hinnahüpe, kõik tahaksid saada sellest oma osa. Venemaal on huvi, samuti Valgevenel, lätlastel ja meil Eestis.

Tuulik jääb konkurentsis alla

•• Kuigi tuuleparkide ehitajatele kehtib tasakaalustavate gaasijaamade rajamise kohustus juba mõnda aega, ei ole ühtegi sellist gaasijaama seni veel tööle pandud. „Parkide arendaja seisukohalt ei ole see tasuv lahendus,” tunnistas Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni juhatuse liige Martin Kruus.

•• Tema sõnul on otstarbekam võtta eeskuju riikidest, kus on tekitatud kompensatsioonijaamade nõudmise asemel spetsiaalne energiaturg.

•• „Praegu näeb Eleringi plaan aga ette, et piltlikult iga tuulegeneraatori kõrval oleks popsuv diiselgeneraator,” lisas ta.

•• Tuuleenergeetika eestkõneleja Martin Kruus ei nõustu ka väitega, nagu tõuseks elektri hind tarbijale pelgalt taastuvenergia tasu tõttu. „Toetuse maksmine on ajutine ja see kehtib 12 aastat,” rõhutab Kruus. „Kuna Eesti Energia Narva jaamade elektri hinnas vanade jaamade ehituskulud enam ei kajastu, siis nendega me konkureerida ei saaks.”