„Spetsiaalsed ülikoolide juures tegutsevad värbamisbürood püüavad viia tööpakkuja kokku just neile sobiva peatse ülikoolilõpetajaga, tööintervjuusid korraldatakse otse kampuses. Koolid on ise sellest väga huvitatud, kuna ka neid mõõdetakse selle järgi, kuhu nende lõpetajad tööle asuvad,“ rääkis Ojasaar ja soovitas ka Eesti kõrgkoolidel sellist tegevust arendada, vahendas Pärnu Konverentsid.

Aastaid välismaal õppinud ja töötanud Marko Viiding selgitas, et Eesti ettevõtted võiksid välismaalt tagasi pöörduvatele noortele talentidele välja mõelda just nende tausta ja oskustega töökohti, mitte püüda sobitada neid olemasolevasse struktuuri.

„Meil on erinevat laadi kogemusi, aga tööandja vaatab näiteks, et, ahah, olete siin vahepeal ära olnud, teisel kandidaadil on parem kohalik võrgustik. See on ju mikrotasandi küsimus – Eestis elab miljon inimest! Selle asemel, et suunata rahvusvahelise kogemusega inimesed tavalisse konkureerimisprotsessi, võiksid ettevõtjad mõelda teistpidi: kuidas ma selle inimesi kogemusi ja oskusi enda ettevõtte jaoks kasutada saan,“ rääkis ta.

Ojasaar rõhutas, et Eesti päritolu ettevõte ei saa rahvusvahelisel tasemel konkureerida, kui ettevõtja ei ole valmis Eestist välja minema – seda nii tööjõudu palgates kui ka oma elustiili muutes.

„Kui sa tahad läbi lüüa, pead minema sinna, kus su kliendid on. Oleme harjunud, et Eestis saadakse kliente tutvuste pinnal. Samamoodi saadakse neid tegelikult ka Hiinas ja Ameerikas. Edukamalt teevad seda inimesed, kel need tutvused seal olemas on, kohalikud tegijad. Kui tahad võtta tööle välismaa staari, pole mingit mõtet teda tohutu raha eest siia tirida – tehku seda, mida nad hästi oskavad, seal, kus nad on,“ rõhutas ta.

„Siiski on tõenäoline, et ettevõtja peab ka ise sinna minema. Kui me vaatame näiteks rahvusvahelist riskikapitali kaasanud Eesti ettevõtteid – nemad on rahvusvahelistele turgudele minnes ka ise Eestist välja läinud, avanud kontoreid Londonis, Silicon Valleys, mujalgi. Sa ei saa istuda siin Võrus ja iga nädalalõpp käia Kaberneemes rannas. See lihtsalt ei ole võimalik.“

Rõhutati ka delegeerimise olulisust. „Eesti ettevõtted ei julge delegeerida,“ rääkis Ojasaar. „Kui sa võtad staari tööle, siis sa pead teda ka usaldama, laskma tal tööd teha.“

Viiding nentis, et on vanem põlvkond, kes niiöelda hoiab toolist kinni ja tahab kõige eest ise vastutada, ja noorem generatsioon, kes tahab, et kõik oleks ka tema nädalase eemalviibimise ajal veel paremini tehtud kui enne. Viidingu arvates me oleme alles teel delegeeriva töömudeli suunas.

Panelistide hinnangul peab rahvusvaheliselt tööjõuturult talente palgata soovival ettevõttel olema selge visioon, kuhu ta tahab jõuda, miks peaks talent tema asja nimel tööd tegema. Singapuris töötav noor eestimaalane Christian Kossinov kinnitas, et ettevõtted, kes tahavad palgata rahvusvahelise karjääri ambitsiooniga noori, peaksid pakkuma sihtmärke, mis huvitaksid ja motiveeriksid.
„Sellised inimesed vajavad maksimaalset avatust välissuhtlusele, võimalusi töötada rahvusvahelistes tiimides, kasutada õpitud võõrkeeli ja muud haridusteel omandatut,“ rääkis ta.