Kokku jaotati jaeinvestoritele üle 20% tehingust, mis Euroopa IPOde statistikat vaadates on väga kõrge jaotis väikeinvestoritele. 14 000 märkijat moodustab rohkem kui ühe protsendi rahvaarvust. Seegi on IPOde kontekstis väga kõrge näitaja.

Neljast Eesti II samba pensionivarade haldurist osales IPOs kolm, nendest kaks väga suures mahus. Pensionifondide osalemise tulemusel said kaudseteks Sadama aktsiaomanikeks sajad tuhanded säästjad. Kui aktsiaraamatusse vaadata, siis ligi 10% osalenud jaeinvestoritest on osaluse müünud ja institutsioonid on ostnud.

Iga IPO eesmärgiks on aktsiahinna mõõdukas tõus vahetul järelturul. Institutsioonid, kes said orderiga võrreldes väiksema allokatsiooni, tulid enamasti aktsiat järelturult ostma ja see nõudlus ka hinna üles viis. Seega kõik IPOst aktsiaid soetanud investorid, sealhulgas elus esimest korda aktsiaturule investeerinud jaeinvestorid, on selle investeeringuga raha teeninud. Selles kontekstis seda tehingut ebaõnnestumiseks nimetada pole nagu kohane.

Institutsionaalses pakkumises oli muide terve hulk investoreid, kes ei saanudki aktsiaid kätte - peamiselt lühiajalise spekulatiivse iseloomuga investorid, kelle orderid tekkisid protsessi päris viimases lõpus. Tõenäoliselt olnuks sellised investorid esimestel kauplemispäevadel müüjad ja survestanud seeläbi aktsiahinda. Aktsiate jaotamine on hinnakujunduse instrument.

Tasude osas ütlen vaid niipalju, et kogukulu suhtena tehingu mahtu on täiesti võrreldav sarnase mahu ja sellise struktuuriga tehingutega Euroopas. Kõik peamised kulud - korraldajate, advokaatide, reklaamikampaaniaga seotud asjad, selgusid konkursi teel.

Pikalt Tallinna Sadama nõukogu liige olnud Neinar Seli ütles tänases intervjuus Eesti Päevalehele, et Sadama IPO-le kulutati pöörane summa. „Ja siis teha seitsme miljoni euro eest selline IPO! No andke andeks, me teeksime teiega kahepeale 7000 euroga selle ära. Seitse miljonit! Mille eest ja kellele maksti?!"