Tallinna Sadama juhtumi näitel: mida peab ärisaladuse ja konfidentsiaalsuse kohta teadma
„Riigiäri üks õiguslik põhimõte on minu meelest läbipaistvus. Sada protsenti ei ole aga õige nõuda, et ettevõtjad peaksid loobuma riigiga äri ajades oma ärieelistest, mida nad soovivad enda teada hoida, kui see on nende õigustatud ja loomulik kapital. Konkurentsiõiguses võiks nii riigiärist saada lausa keelatud hinnainfo vahendaja," selgitas advokaadibüroo Triniti partner Villu Otsmann.
Otsmann arvab, et eesmärgipärane oleks see, kui riigiäri juht selgitaks, miks teatud juhul on vajalik hoida ärisaladust. See ei ole käesoleval juhul tema meelest kõlama jäänud.
Kuid kas lepingust peab igal juhul kinni pidama?
Villu Otsmanni sõnul võib teatud tingimustel muuta lepingu tingimusi tühiseks, selle täitmine muuta võimatuks või sellest taganeda.
„See on nüüd otsustamise koht. Kui tekib ärisaladuse avamise vajadus, siis mis on ühingule kasulikum, kas avalikustamine või lepingu täitmine," selgitas Otsmann.
Otsmanni hinnangul võiks Eesti avaliku sektori ja riigiäri läbipaistvus olla siiski pigem parem.
„Lõppastmes mulle meeldib Simon Sinek'i võrdlus Ameerika ja Jaapani autotööstusest, et esimesed keskendusid osade kokkusobitamisele ehk avalikkus ja järelelvalve "mida tehti" küsimuses, teised keskendusid disainimisele ehk avalikkus ja järelevalve "miks tehti" küsimuses."
Ärisaladuse värskus
Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co EL & konkurentsiõiguse valdkonna juht Risto Rüütel selgitab esmalt, et ärisaladus ja konfidentsiaalne teave on erinevad mõisted. Viimane on laiem kui ärisaladus.
Üldiselt loetakse ärisaladuseks teavet, mis ei ole avalikult kättesaadav, millel on majanduslik väärtus (so selle avaldamine kahjustab või tõenäoliselt kahjustab ühingu ärilisi huve) ja mille saladuses hoidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi.
„Teoreetiliselt võib tehingu väärtus (hind) olla tõepoolest ärisaladuseks, iseäranis, kui see muidu pole avalikult kättesaadav ja annab informatsiooni kas müüja või ostja hinna- ja müügistrateegia või näiteks kulustruktuuri kohta. Hinnaalase teabe puhul tuleb arvestada ka sellega, et teave peab olema suhteliselt värske (nt kuni aasta vana), et sellel oleks majanduslik väärtus, mis kaitsmist vajab. Eeltoodust tulenevalt väheneb aja jooksul teabe tähendus ettevõtja jaoks ning teave lakkab mingi aja möödudes olemast ärisaladus, isegi kui ta seda algselt oli," ütles ta.
Konfidentsiaalsus on tõsine asi
Rüütel jätkab, et konkreetne hind ei ole tõenäoliselt AS-i Tallinna Sadam ärisaladus vaid müüja oma.
„Seetõttu võib eeldada, et müügileping sisaldas (müüja soovil) konfidentsiaalsusklauslit ja tõenäoliselt ka sanktsioone konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks. Tegemist on tavapraktikaga ärilistes tehingutes, et leping mingis osas (teinekord ka tervikuna) konfidentsiaalseks loetakse ja selles osas lepinguvabaduse kasutamine kindlasti ei sõltu riigiettevõtja staatusest. Konfidentsiaalsuskohustuse kehtivusaja otsustavad samuti lepingu pooled. Kui konfidentsiaalsuses on kokku lepitud ja mingi teave on saladuses hoidmise kohustusega hõlmatud, siis igal juhul on tegemist konfidentsiaalse teabega (isegi kui teave ei kvalifitseeru ärisaladuseks)."
Talviku ja sadama juhtumi puhul võib (sõltuvalt konfidentsiaalsusklausli sõnastusest) seega tekkida leppetrahvi maksmise kohustus AS-ile Tallinna Sadam. Küsimus ei ole seetõttu niivõrd selles, kas info avaldamine kellegi ärisaladusi rikkus, vaid selleks, kas see tõi kaasa lepingu (konfidentsiaalsuskohustuse) rikkumise AS-i Tallinna Sadam poolt ning seeläbi sanktsioonide rakendamise ohu.
Kas sadama kriminaalasi siin midagi ei muuda?
„Kriminaaluurimine eeltoodud järeldust ei muuda, kuna teie viidatud olukorras (Talvik avaldas info) ei olnud tegemist menetleja poolt kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamisega. Lisaks ei mõjuta kriminaalmenetluse olemasolu kuidagi lepingutingimuste kehtivust," ütles Rüütel.
