Talvik nõuab kirjas finantsinspektsioonile selgitusi Rumeenia afääri asjus

Vabaerakonna juht Artur Talvik pöördus kirjas finantsinspektsiooni juhatuse poole, et nõuda selgitusi seoses Rumeenia investeerimisafääriga.

Lp Finantsinspektsiooni juhatus,

Möödunud sügisel arutati Tallinna ringkonnakohtu avalikul kohtuistungil äriühingu Nord Hill Land Portfolio pankrotihalduri hagi Swedbanki vastu. Selle ajendiks on sadade Eesti inimeste Rumeenia põllumaadesse maetud säästud, millest täna, üle kümne aastat hiljem ei ole ükski väikeinvestor saanud sentigi tagasi.

Olgu öeldud, et Harju maakohus tuvastas, et ettevõtte maksejõuetus saabus juba 2007. aastal ja selle põhjuseks on võlakirjade emissioonitingimuste rikkumine, rasked juhtimisvead ja investorite eksitamine omandatud maade väärtusega. Sellise hinnanguga nõustus ka Nord Hilli seaduslik esindaja.

Miks siis juhtus nii, et pankrotiavaldus jõudis kohtusse alles 2015. aastal? Selleks naaseme möödunud sügisese kohtuistungi juurde. Nimelt avaldas Swedbanki esindaja kohtule, et alates 2011. aastast on pank ise selle sama pankrotti läinud ettevõtte omanik. Osalust ei omandatud aga avalikult. Vastupidi. Swedbank varjas oma seotust ja kasutas selleks advokaadibüroo teenuseid.

Swedbank käitus jultunult varjates oma omanikustaatust. Ent veelgi küünilisem on, et Swedbanki kontserni kuuludes ei esitanud Nord Hill enam ühtegi majandusaasta aruannet. Ettevõte jättis aastaaruanded esitamata järjest kokku neljal aastal ja maksejõuetuse olukorras ei esitanud suurpangale kuuluv äriühing ka pankrotiavaldust, ehkki seadus seda nõuab.

Selle asemel võeti sadade tuhandete eurode eest veel kohustusi juurdegi. Paljuski selleks, et maksta tublisid investeerimisotsuseid teinud juhtidele kõrget tasu. Nendele samadele juhtidele, kellele jõustunud kohtulahendiga heideti ette raskeid juhtimisvigu ja väikeinvestorite eksitamist omandatud maade väärtusega.

Miks neile, ilmselgelt panga kõige olulisemat liigutust – hoolsuskohustust – eiranud pangatöötajatele selle eest veel prisket tasu maksti? Kas vaigistamiseks? Kuna oma tütarettevõtte jaoks pidas pank raha laenamist ilmseks raiskamiseks, siis võeti seegi heausklikelt ja teadlikult infosulgu jäetud investoritelt, Eestimaa inimestelt. Neilt, kes uskusid panga uinutavat juttu “perspektiivikatest” maatükkidest. Küsimusele, millise kinnisvarahinnangu põhjal Swedbank neid Rumeenia põlde üles kiitis, ei ole uhke laenuasutus siiani suvatsenud vastata.

Eesti inimesed, kes investeeringus raha kaotasid, olid valdavalt panga enda kliendid. Nad olid usaldanud oma rahaasjad panga ajada, sest just Swedbank oli see, kes reklaamis end kui spetsialisti investeerimisküsimustes. Kui 2011. aastal hakkas saabuma investeeringu tagastamise tähtaeg, kasutas pank seda usaldust ja kliendi poolt antud volitust, et lükata kliendi esindajana raha tagasi saamise tähtaeg edasi. Swedbank pikendas võlakirjade lunastustähtaega. Rõhutan kurioosumit veelkord, Swedbank pikendas raha tagasisaamise tähtaega oma kontserni ettevõttelt.

Austatud Finantsinspektsioon:
• kas olite teadlik, et 2011. aastal toimunud tehinguga sai Swedbank Nord Hilli emaettevõtjaks?

• kas teostades järelevalvet Swedbanki üle, kontrollisite ka Nord Hilli kui Swedbanki konsolideerimisgruppi kuuluvat ettevõtet?

• kas Swedbank teavitas Finantsinspektsiooni oma tütarfirma Nord Hilli juba 2007. aastal saabunud maksejõuetusest, kui Swedbanki kontserni kuuluva ettevõtte finantsseisu oluliselt mõjutavast asjaolust?

Meil kõigil on krediidiasutuste tegevusele kõrgendatud ootused. Ühiskonnaliikmetena eeldame, et krediidiasutused tegutsevad läbipaistvalt, ausalt ja täidavad elementaarset hoolsuskohustust. Pankade tegevus peab alati ja tingimusteta järgima head pangandustava.

Finantsinspektsioon reageeris jõuliselt Versobanki juhtumile. Rahepesu on oma olemuselt järelm juba aset leidnud kuriteole. Selleks võib olla muuhulgas korruptsioon, sealhulgas korruptsioon erasektoris. Korruptsioon erasektoris väljendub kõige selgemalt huvide konfliktis, s.o vastandlikes rollides, mida isikud rahalise kasu eesmärgil saavad. Selget ja üheselt mõistetavat rahalist kasu saadakse ka juhul, kui leitakse võimalus vabaneda rahalise kohustuse täitmisest. Nagu seda tegi Swedbank.

Kas Euroopa õigus-, kultuuri- ja väärtusruumis on tavapärane, et krediidiasutuse kontserni ettevõte jätab hoolimata maksejõuetusest pankrotiavalduse esitamata ja raskendab sel moel kõikide võlausaldajate, sealhulgas oma klientide võimalusi nende õiguste kaitsel? Kas selline käitumine on millegagi õigustatav? Kas nüüd võib iga Eestis litsentseeritud krediidiasutus end nõnda ülal pidada?

Lugupidamisega,
Artur Talvik,
Riigikogu liige