Tammistu: kas valmistume Vanadekodumaaks või kaotaks "surmanuhtluse"?
Millised on meie tõsiseid väljakutsed, mida vaid helkuri ja suitsuanduriga ei ravi. Meie tegeliku põhimure on rahvastikupüramiidi areng ehk nagu konverentsil Tuulelohe lend väljenduti - meie püramiid on võtmas seene kuju. Rahvastikupüramiid pole pelgalt püramiid, see on eelkõige ühiskonna jätkusuutlikkuse pilt ja prognoos tööjõu kättesaadavusele. Hoiatus. Meie püramiid näitab, et oleme langenud „nii madalale" (sündivuselt), et ilma korralikult planeeritud tööjõu suunatud impordita on majanduse areng ja sellega seoses ka maksutulude laekumine pandud tugeva surve alla. Statistika on karm, nagu konverentsil tõdeti, aastani 2040 jääb meil puudu keskmiselt 5000 maksumaksjat aastas. Ülalpeetavate arv ühe erasektori maksumaksja kohta tõuseb 1,66-lt 2,04-le. Hirmutav perspektiiv. Millised on meie võimalused sellest ebameeldivast arengust välja rabeleda?
Kaks strateegiat: väljarabelemine ja väljavabandamine
Väljarabelemisstrateegiaga on meil võimalus luua loominguline majandus- ja elukeskkond. Usun, et just selline keskkond genereerib meie jõudsat arengut. See oleks võimalikult väheste regulatsioonidega ja dr Riigi poolse sekkumiseta, mis on ka sedavõrd odavam ülal pidada. Tühikäiku oleks vähem. Keskkond ise aitaks kohendada meie kärbseseent jälle korralikuks püramiidiks.
Väljavabandamisstrateegia: kui me ei tee midagi oma püramiidiga ehk ei loo majandus- ja elukeskkonda, siis hakkame oma saamatust välja vabandama kõikvõimalikul moel, kuid selle tulemusena peame panustama tulevikus igaüks ise oma pensionisse, oma tasulisse meditsiini ja ... kui kavatsete kaua elada, siis ka oma vanadekodu osakutesse. Midagi pole teha, kui me esimest varianti ei vali, saame esialgu vanade kodumaa ja seejärel - Vanadekodumaa.
Tööta kauem, maksa ... kauem
Tegevusi olukorra õigeks väänamiseks on veel hulganisti, kuid tõukudes Tuulelohe lennu temaatikast, vaatleme vaid ühte neist ehk inimest kui tööjõudu. Inimene kui ressurss. Ressursse on esmapilgul vaid kaks: kasutada paremini ära oma inimesi ja leida lisaressurssi mõistlikult korraldatud sisserände abil. Sisseränne on praegu tabuteema ning selle mõistlik käivitamine võtab veel aega. Kokkuvõtlikult, peame kasutama oma ressursse - töötama nutikamalt, elama tervemalt ja kauem. Paljuräägitud tööturu reformist oleks küll veidi kasu, kuid selle rahaline „kasu" on ilmselt ülehinnatud. Pigem on kasu moraalne, aidates seni ühiskonnaga nõrgalt seotud inimesi tööturu kaudu enam tunda ennast osana tervikust. Tööturu uued instrumendid toovad küll kaasa töökohti (eelarvelised töökohad e. kulu) ja natuke töökäsi, kuid ei too kaasa tööjõukriisi tegelikku tasandamist ja ühiskondlikku rikkust. Haigekassaressursse ka mitte. Oleme nullsummaringis. Kui veab. Tööjõu (samuti pensioni ja haigekassa) defitsiidi küsimus jääb ikkagi püsima.
Aksioom: kaks reformi (paralleelset sirget) ei ristu iialgi?
Üks hiiglaslikult suur reserv tööjõuprobleemi mahendamiseks on olemas - meie töö ja reformikorralduste sünergia. Pole mingit mõtet teha reforme, mis üksteist ei toeta. Kuid midagi on lahti meie reformide sihtide ja nende täitmise ning sidustamisega. Neil puuduks nagu ühendav lüli. Kui võtta näiteks kasvõi tööturureform ja tervisekorraldus, siis kohati tundub nende toimimine koos nagu pilapilt: kõigepealt vigaseks ja siis aitame tööle. Nagu mingi äraspidine konveier? Mitte ükski reform, ei tööturu, tervise, hariduse ega riigireform ei hakka toimima, kuni inimesed teavad, et reformi tegijad hoolivad. Neist. Sellised reformid on mõttetud. Toimib lihtne põhitõde: „Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid." (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust" Thomas Nelson, Inc. Lk 142).
Kas meie hoolime Klaveriga põõsas
Näide: kolmekümnendates naisterahvas, kelle randme vana vigastus on saanud uue arengu, mille kohta arst tõdes, et vajalik on operatsioon. Eelnevalt vajati pildistust, mille järjekord on ... üle kahe kuu. Kuidas sellistes oludes tööhõivet arendada? Tööl ju sellise käega käia ei saa, mis tähendab, et ta on julgelt aastakese tööga hõivamata. Peale selle on veel taastumisaeg. Oleks ju mõistlik operatsiooniga (no vähemalt piltniku juurde jõudmisega) kiirustada, et hõivamatuse aeg väiksem oleks. Kui mõelda veel sellele, et tegu võib olla väikese lapse üksikemaga, kellel on oma üüri ja liisingkohustused täita, siis saate aru, et selle ühe edasilükke tulemusel võivad probleemid kumuleeruda ebamugavusest ja kannatusest tragöödiani. Nii ei jõua me edasi kui paneme kolvid ühte kasti, kepsud teise, tihendid kolmandasse. Selline käsitlus ei anna mingitki võimalust „mootorit" käima saada, rääkimata edasiliikumisest. Kõik reformid peavad üksteist toetama.
Elu hinnast
Kuidas edasi? Muudaks kõigepealt vaatenurka. Mis te arvate, kui kaotaks surmanuhtluse? Küsite, mis jama see veel on? Aga ei arvanud ära, kurjategijaid me muidugi surmaga ei nuhtle. Me nuhtleme surmaga tavalisi süütuid inimesi. Olete imestunud? Väga lihtne, iga kord, kui me suureliselt raiskame ühist raha mittetarvilikule, ühiskonnale ülejõukäivale, mõistame me kellegi süütult surma. Tema ravimiseks/ravimiteks lihtsalt „ei jätku" raha. Ilmselt mäletavad mitmed aastatetagust patsient M-i võitlust oma elu eest. Meil (haigekassal, administratsioonil) ei jätkunud tol ajal 25 tuhat krooni elu säilitavate ravimite jaoks ja ... mõistsimegi inimese surma. Möödunud nädalal sai teatavaks üks samasugune juhtum, kui kui palju on neid juhtumeid mida me ei tea? Mnjah, te pole ilmselt raha väärkasutust sellisest vaatevinklist vaadanud? Kuid asjata. Just niimoodi maailm toimibki, läbi valikute, ühtede õigus on alati kellegi teise kohustus. Või surm.
Olen uhke ja ... mul on häbi
Õnneks on meie ühiskond oma algtasemelt terve, saades aru, et kui ei aita ennast ise, siis ei aita meid mitte keegi. Kui pardirallide tulemusena peab ostma lastehaiglasse jälgimismonitore, siis on mul uhke tunne meie inimeste üle ja mul on häbi oma administratsiooni üle. Kui meie inimesed koguvad raha kõnnirobotitele meie viga saanud kaitseväelastele, siis on mul uhke tunne oma inimeste üle ja häbi, sügav häbi, meie administratsiooni pärast. Kui meie inimesed koguvad raha süsteemis kingitud elu, siis on mul uhke tunne meie inimeste üle ja ma ei mõista oma administratsiooni. Mul on häbi, kui dr Riik ei suuda prioriteete paika panna kõige elementaarsemates küsimustes, kui arutatakse soovahetusoperatsioonide tasumist ühisrahast, ajal mil hambaravi, vaktsineerimine jt vajalike tegevuste jaoks sedasama ühisraha ei piisa. Mul on häbi, sest kulutades raha prioriteeditult mõistame me iga päev inimesi surma ja eraldatusse, üksikvangistusse. Lõpetame surmanuhtluse. Meie ühise raha kasutamisel peavad oleme paigas võimalused ja prioriteedid.
Ühiskond vananeb pöörase kiirusega ja tööturg ühes sellega, mis tähendab, et tööturg ja selle järelturg ehk tervishoid ja sotsiaalteenused peavad kaasas käima ühiskonna muudatustega. Küsimus pole varsti enam tööjõuturus, vaid üldiselt meie võimekuses avalikke teenuseid pakkuda. Kui me ei tee oma valikuid nüüd ja praegu (kui meil veel on valikvõimalust) peame küsima, mitte kas, vaid millal tervishoiu teenus muutub valdavalt tasuliseks teenuseks. Kuid ka tasuline teenus vajab pikemaajalist planeerimist, mitte lihtsalt „juhtumist". Pole vaja piinlikkust tunda, aus ülestunnistus, et dr Riik ei suuda kõiki ravida, on omaette väärtus. Annab võimaluse igal inimesel oma plaane teha nii tööeluks, erandjuhtumiteks kui vanaduspõlveks. Loota enese peale ja vaid seejärel helkurile ja andurile ... ja Dr Riigile.
Või kasutaks ikkagi väljarabelemisstrateegiat?
