Tamsar: poliitik, kes lubab töökohad maale tagasi tuua, valetab
Ida-Virumaal on keskmine palk näiteks 890 eurot ning madalaimad on sissetulekud Põlva maakonnas, kus keskmine sissetulek on 838 eurot. Ärileht uuris ametiühingute keskliidu juhilt Peep Petersonilt ja tööandjate keskliidu juhilt Toomas Tamsarit, et kuidas nemad seda olukorda näevad ja milline oleks nende hinnangul lahendus sellele ebavõrdsusele.
Peterson: Kui me alampalga küsimust oma juhatuses arutasime, siis ülekaalus olid tallinlased ja tartlased. Kummaski piirkonnas ei ole praegu tööpuudus tõsine teema ja kõik olid väga optimistlik, et küll inimesed leiavad tööd. Hiljem hakkas tulema sõnumeid ka Ida-Virumaalt ja mujalt, et kuulge, ärge nüüd üle perutage. Päriselt ka inimesed jäävadki aastateks töötuks.
Me anname väga selgelt aru, et peame pakkuma nendele inimestele koolitusvõimalust, et keerulisemat tööd teha ja meil on vaja ka tekitada ettevõtetes arusaamine, et investeerimine kasvõi iseteenindavatesse kassaaparaatidesse on oluline, sest siis ühe inimese kohta toodetud lisandväärtus kasvab. See tuleb ära teha, sest vastasel juhul meil ei ole seda palka neil kusagilt maksta.
Tamsar: Mis puudutab maakondade ebavõrdusesse, siis siin on mitu asja. Esiteks meie praegune maksusüsteem ei anna mitte mingit põhjust kohalikule omavalitsusele üldse tegeleda kohapeal ettevõtlusega. Muidugi targemad omavalitsused saavad aru, et sellega kasvab ka nende üldine heaolu, aga maksusüsteem ei anna selleks mingit põhjust.
Teisalt tuleb meil siiski arvestada majanduslike seaduspärasustega. Nagu ka laulusalm ütleb, „Linnas on paremaid teid, on seal ka magusam leib …“ – nii ongi. See protsess ei pöördu. Ei maksa arvata, et tuleb poliitik, kes ütleb, et ma lahendan ära selle maa probleemi ja toon sinna tagasi töökohad. See poliitik valetab.
Tegelikult on ikkagi tõsi, et tõmbekeskustes ja nende ümber äri areneb kiiremini. Maal on omad nišid olemas. Mitte ainult põllumajandus. Väikestes kohtades on võimalik ka tootmist arendada, aga igaljuhul majandustegevus koondub mingite keskuste ümber.
Unistada sellest, et me viime ettevõtte sinna, kus on elu, see on kohati üsna lapsik unistus. Küll, aga saab lahendada Eesti suguses riigis küsimuse, et sul on lihtne maal elada ja jõuda töökohale.
Ühest küljest me räägime sellest, et riik peab maaelu edendama ja hoidma elu maal. Retoorika on hea, aga samal tööandjat, kes on valmis pakkuma oma töötajatele transporti, karistatakse maksudega kui ta sõidutab oma töötajaid.
Kui me räägime tervisest, siis on täpselt sama küsimus – kui tööandja tekitab töötajale tervisekahju, siis tal kaasnevad kohustused. See raha ei ole karistatud maksudega. Kui tööandja aga panustab töötaja tervisesse, siis riik karistab teda erisoodustusmaksuga.
Retoorika, soovid, sisu. Jutud ja tegelik käitumine valitsusel ei lähe üldse kokku.
