Tänapäevase seifi eelkäijaks võib pidada keskaegset kirstu
Väärtuslikuma kraami säilitamiseks mõeldud kirstud varustati alguses luku ja rauast vitstega, hiljem aga valmistati üleni rauast. Need olid tavaliselt kaunilt sepistatud, lukk peideti sageli kuhugi ornamendi varju. Mõne iseäranis turvalise kirstu ettevaatamatut avajat tabasid vedrujõul väljaviskuvad noad.
Väärtesemete hoiustamislaegaste hind langes tublisti umbes 1780. aasta paiku, mil tööstusrevolutsiooni viljana said populaarseks valurauast surnukirstud. Keegi tuli tollal mõttele, et lisaks kallitele kadunukestele võiks samal moel kaitsta ka maapealset vara. Osa inimesi küll kurtis kommete allakäigu üle, kui sepistatud käsitöö asemele asus vormitu rauakobakas.
Üks oluline täiendus tuli umbes pool sajandit hiljem, mil avastati, et kui kahe metallikihi vahele panna tulekindel isoleermaterjal, säilib seifi sisu ka üpris kõrgel temperatuuril. Esimesena patenteeris säärase seifi 1834. aastal inglane William Marr. Harilikult kasutati isoleermaterjalina saepuru. Thomas Milner patenteeris 1840. aastal aga seifi, milles kahe rauakihi vahe oli täidetud veega.
Tulekindluse tõestamiseks korraldasid seifivalmistajad vaatemänge, kus nende toote ümbert läkitati taevasse korralik ilutulestik – Josef Straussilt olla 1870. aastal just ühe sellise etenduse tarvis tellitud “Feuerfest Polka”. Kes vähegi füüsikast teab, võib ette kujutada, et tegu ei ole just erilise proovilepanekuga.
Mosleri seifitehasel õnnestus möödunud sajandil saada hulgaliselt tasuta reklaami ilutulestikust hoopis tõsisema kärgatuse, Hiroshimas lõhkenud tuumapommi abil. Tõsi, eri allikate kirjeldused toimunust erinevad märkimisväärselt. Üks kinnitab, et Teikoko panga keldris, saja jardi (u 90 meetri) kaugusel tuumaplahvatuse keskmest, olevat olnud neli Mosleri seifi, mille sisu elas tulemöllu üle. Teine allikas väidab siiski, et seife oli vaid üks ja seegi plahvatuse epitsentrist 300 meetri kaugusel.
Kuna valuraud on üpris rabe, hakati tulekindlate seifide valmistamiseks eelistama kokkuneeditud raudplaate. Peagi aga jagasid röövlid ära, et nende töö muutis see iseäranis lihtsaks. Needipeade eemaldamine käis kiiresti ja seejärel võis seifi juba koorida kui sibulat. Tasapisi aga paranes terasevalu tehnoloogia ja sajandivahetuseks suudeti juba valmistada seif ühestainsast teraslehest.
Keskaegsete kirstude kobakaid lukke sai lihtsa muukrauaga üpris hõlpsasti lahti. 18. sajandil lukkude valmistamise tehnoloogia aga arenes ning 1784. aastal esitles John Bramah oma muukimiskindlat lukku – mida muide toodetakse praeguseni. See lukk jäi murdvarastele aastakümneteks avamatuks, kuni Hobbsi-nimeline USA lukksepp suutis selle lõpuks 1851. aasta maailmanäitusel 51 tunniga lahti muukida.
Kavalad lukumeistrid
Hobbs püüdis sel moel reklaamida enda leiutatud lukku, mille aga viis aastat hiljem avas puust võtmega üks teine lukksepp, Linus Yale. Temagi tahtis sel moel turustada hoopis oma lukku. Kuigi keegi seda lahti murda ei suutnudki, nentis Yale siiski peagi, et vähemalt teoreetiliselt on see muugitav nagu kõik lukuauguga lukud, ja parandas oma vea, leiutades kombinatsioonluku. Tema poeg, samuti Linus Yale, aga töötas välja oma nime kandva luku, mida võib praegugi korteriustel kohata.
Kombinatsioonluku muukimine on märksa keerulisem kui filmides, kus see avatakse stetoskoobi abil mõne hetkega. Tegelikult kulub selliseks toiminguks tunde ja see nõuab muidki seadmeid peale stetoskoobi. Ka nüüdsed elektroonilised seadmed ei muuda asja oluliselt kiiremaks. Seepärast eelistabki enamik kurikaelu muid vahendeid, näiteks lõhkeainet, eeskätt aga puurimist. Korravalvurid aga nendivad, et seifimurdmiste arv on viimase kümne aastaga kõvasti vähenenud. Ju siis leidub hõlpsamaid teid rahani. Või on lihtsalt tegu järjekordse näitega käsitöökunsti allakäigust.
Nobeli laureaadist seifimuukija
•• 1965. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat Richard Phillips Feynman töötas Teise maailmasõja ajal Los Alamoses tuumapommi loomise laboris. Kuna ülisalajases asutuses polnud vabal ajal eriti midagi teha, asus ta igavuse peletamiseks lahti muukima kolleegide kabinettide seife.
•• Kõigepealt avastas Feynman, et pöördvalikuga koodlukuga seifi avamiseks ei ole vaja täpset numbriühendit teadagi – paar numbrit siia-sinnapoole eksides avanes uks ikkagi. Võimalike kombinatsioonide arv langes sellega miljonilt umbes kaheksale tuhandele.
•• Ta sisenes tööajal, mil seifid olid lahti, tööruumidesse ning näppis kabineti peremehega lobisemise ajal näiliselt hajameelselt lukuketast, pöörates seda numberhaaval. Iga numbri järel keeras ta ketast tagasi, jälgides, kas lukk taas avaneb. Kui seda ei juhtunud, oli esimene number teada.
•• Lisaks tuli talle appi psühholoogia. Osa tema kaastöötajaid kasutas nimelt valmistajatehase algkoodi (tavaliselt 100-50-100). Ülejäänud aga tavaliselt mõnd kergesti meeldejäävat kombinatsiooni – sünnipäeva või telefoninumbrit. Teadlased armastasid ka konstante, nagu näiteks pii.
•• Igatahes sõja lõpuks teadis Feynman pea kõigi oma kolleegide seifikoode.
Seifid pangakeldrites
•• Kõige suurem seifiuks asub Clevelandis, sealse föderaalreservi keldris. Selle kõrgus on 574 sentimeetrit, mass üle 42 tonni. Pangakeldrite seifidel on tavaliselt ümmargused uksed, sest neid on lihtsam valmistada.
•• Vanal ajal ümbritsesid keldriseife sageli käigud, et valvurid saaksid jälgida, ega keegi ei püüa tunneli kaudu sisse murda. Nüüdsel ajal hoolitsevad selle eest värina- ja helidetektorid. Vanasti levinud probleemi – röövlid võtsid pangajuhi pantvangi, et ta öösel seifi avaks – vastu aitab kellamehhanismiga lukk, mis avaneb ja sulgub vaid tööajal.
