Tartu võimsaim hoone on valmis (lisatud pildid ja video!)

Tartu kõrgeim elumaja on valmis. Ennustan, et sellest saab ülikoolilinna üks uutest sümbolitest ning tähtsatest maamärkidest. Tigutorn on tekitanud palju vastakaid arvamusi ning vihapurskeid. Aga kes armastas Eiffeli torni siis, kui see valmis sai?

Ain Padriku ja Vilen Künnapuu loodud maja keerutas üles väiksemat sorti kõrbetormi jagu tolmu. Kõik mäletame skandaale torni tegeliku kõrguse ümber, läbiotsimisi Tartu linnaplaneerijate kontoris, süüdistusi „Tallinna invasioonis”, mida tekitavat korterite kõrge hind ning sellest tulenev rikaste pealinlaste voor õdusasse puust linna. Tigutorn ristiti Kroodo Toweriks, sest maja ehitanud Linnaehituse nõukokku kuuluvas Alar Kroodos nähti inimest, kes püstitas torni monumendiks endale.

Erikujuliste akendega kõrge tigu on meeletult omapärane. Ma ei oska öelda, palju see torn mulle meeldib, kuid külmaks ta mind ei jäta ning pahurat turtsatust ka ei tekita. Minu meelest on Tigutorn hoopis uue etapi algus Eesti kinnisvaraäris, kus tähtis pole enam maksimaalne korterite hulk ilmetus kastis, vaid omapära ja esteetiline ilu.

Maja ümbrus nägi minu külaskäigu ajal natuke trööstitu välja – vihma sadas ja  Tasku poolt lähenedes lendas pori, nagu oleks mudalaviin üle käinud. Tigutorni naabrusse on tegelikult kavandatud mitmeid uusi ehitisi, kaasa arvatud AHHAA Keskus, kuid nendega läheb praegu veel aega. Enamus maja ümbrusest on siiski saanud murukatte.

Hoones on 85 korterit, mis on kõik vägagi korraliku planeeringuga. Seinad on kumerad, aga kui mingit 80-osalist sektsioonkappi korterisse paigutada ei soovi, siis pole selline seina kuju üldse paha – pigem põnev. Maja üheks väärtuseks on muidugi vaated – ülakorrustelt näeb linnataguseid karjamaid, aga samas võid vaadata ka jõge või tipptunnil kihavat Turu tänavat. Mulle endale meeldis üks 20. korruse avar kahetoaline korter vaatega kesklinnale. Kui ma juhuslikult satuks Tartusse elama, siis mõtleksin ehk päris tõsiselt sellele asjale.

Tulenevalt erinevaist konstruktsioonilahendustest, mida selline torn vajab, on ka koridorid käänulised ning üks lift omaette esikus. Parkimismajas on igale korterile kuuluv autokoht ja panipaik ning enamus autopesadest on katuse all, tänu millele on teekond kodu ja neljarattalise sõbra vahel vihma korral kuiv.

Aga lõpetuseks tahan hoopis öelda, et Tigutorn jättis mulle kummalise tunde – nii pagana erinev on ta tavapärasest väikese puust linna kuvandist, et ma saan isegi aru, miks paljud seda „tigutulnukat” oma kodulinnas ei aktsepteeri. Kuid samas – võtke vabalt, maailm areneb ja muutub, ja me kõik koos sellega. Meeldib see meile või mitte. Mulle meeldib!

{video_url}