Teemant – ainus loodusvara, mille hind ei kõigu


Teemant – ainus loodusvara, mille hind ei kõigu
----

Maailma suurima teemanditootja DeBeers asutaja Cecil Rhodes arvas, et teemante peaks igal aastal turule tulema täpselt nii palju, kui on kihlusi.

Inglane Rhodes saabus Lõuna-Aafrika Kimberley teemandiväljadele 135 aasta eest, oktoobris 1871. Šahtidest vee välja pumpamise teenust pakkudes rikastunud, asus Rhodes koos partneritega ise kaevandusi kokku ostma. 1880. aastal asutas ta oma varade haldamiseks DeBeers Mining Company. Seitse aastat hiljem kuulusid talle kõik Kimberley piirkonna teemandileiukohad.

Teemante hakati arvatavasti kaevandama Indias, esimene kirjalik märge pärineb aastal 296 e.m.a valminud budistlikust tekstist. Mõni uurija väidab siiski, et möödunud aastal Hiinast avastatud tseremoniaalsete matusekirveste, mida dateeritakse ajavahemikku 2500–4000 aastat e.m.a, pinnaviimistluse kvaliteet viitab sellele, et neid on poleeritud teemandipuruga. Teemante kasutati läbi aegade paljudes kultuurides nii ehetes kui ka töisel otstarbel. Ristiusu levides kadusid teemandid pea tuhandeks aastaks Euroopa ehetelt – kristlastele ei meeldinud, et kive kasutati varem amulettidena, ka tõkestasid araablased teemantide vedu Indiast Õhtumaale. 13.–14. sajandil aga hakkas teemantide kasutamine Euroopaski taas aina enam levima. Esimese teadaoleva teemandiga kaunistatud pulmasõrmuse sai Burgundia hertsoginna Marie 1477. aastal oma kaasa, Austria ertshertsogi Maximilliani käest.

Keskklassile jõukohased

Enne suurte Kimberley leiukohtade avastamist 1868. aastal olid teemandid väga haruldased ja kallid, olles taskukohased vaid valitsejatele ja ülirikastele. Teemanditulv Lõuna-Aafrikast lõi hinna alla ning muutis need ka jõukamale keskklassile taskukohaseks. Rhodes mõistis, et läikivate kivikeste veelgi laiem levik rikuks nende ümber hõljuva ainulaadsuse oreooli. Teemandituru kontrollimiseks sõlmis Rhodes koos vääriskiviostjate ja kaevandusfirmadega lepingu, moodustades ettevõtte Diamond Syndicate. Ostjad kohustusid soetama kõik teemandid Rhodesi käest.

Saksa päritolu Ernest Oppenheimer, kes saavutas 1925. aastal kontrolli Diamond Syndicate’i üle, tsentraliseeris turundust veelgi, omandades neli aastat hiljem ka DeBeersi. Kümme korda aastas kogunesid DeBeersi valitud teemandikaupmehed Londonis paikneva vahendusfirma Central Selling Organisation kontorisse, kus neile anti pakk kalliskive. Ostjad pidid kas soetama terve paki või üldse mitte midagi.

1950-ndatel hakkas Lõuna-Aafrika teemandivaru kahanema, avastati aga ka teisi leiukohti – mujal Aafrikas, Austraalias ja Nõukogude Liidus. DeBeers sõlmis kiiresti uustulnukatega lepingud, mis garanteerisid, et firma ostab neilt igal aastal kindla hinnaga kindla koguse teemante. Huvi oli ju kõigil ühine – et teemandid oleksid endiselt haruldased ja seega ka krehvtise hinnaga.

Mõni siiski püüdis lepingust kõrvale hiilida. 1981. aastal otsustas Mobutu Sese Seko juhitav Zaire lõpetada tööstuslikuks kasutuseks sobivate teemantide müügi kartellile. Seepeale ujutas DeBeers turu üle oma laost pärinevate sarnase kvaliteediga kividega, langetades nii selliste teemantide hinda 40% võrra. Kaks aastat hiljem pidi Zaire alla vanduma ja sõlmima varasemast märksa ebasoodsama lepingu.

Hind püsib paigal

DeBeers ise pidi aga 1970-ndatel ja 1980-ndatel korduvalt alistuma Nõukogude Liidu väljapressimisele. Alati, kui tööliste riik tahtis oma lepingutingimusi parandada, suurendas ta sõltumatute kanalite kaudu müüdavate teemantide hinda. Kuna Nõukogude teemandid olid maailma parima kvaliteediga, pidi DeBeers karule vastu tulema.

DeBeers ei võitle ainult teemantide hinnalanguse vastu, vaid ettevõte on läbi aegade püüdnud ära hoida ka kontrollimatut hinnatõusu. Seepärast ongi teemandid ainus maavara, mille hind praktiliselt ei kõigu. 1970-ndatel, kui inflatsiooni küüsis iisraellased hakkasid teemante kokku ostma, tekitades nii maailma turul puudujäägi, tõstis DeBeers järsult oma müügihinda ning lõpetas suhted sadade ostjatega. Kuna firma võinuks suvalisel hetkel hinna endisele tasemele lasta, muutus teemantidega spekuleerimine märksa ohtlikumaks ning lõpes peaaegu kohe.

Loe veel

Viimastel aastatel on DeBeersi haare hakanud siiski nõrgenema. Angola valitsus müüb alates 2000. aastast oma kalliskive hoopis Tasˇkendis sündinud Iisraeli ärimehe Lev Levievi firma Ascorp kaudu. DeBeersi teenetest loobumist kaalub ka Vene riiklik kontsern Alrosa, mis niikuinii müüb poole oma toodangust kohalikele lihvijatele. Vihjeid iseseisvalt tegutsema hakata on pillanud ka Kanada tootjad, Kesk-Aafrikastki tilgub teemante maailmaturule.

Uusi tuluallikaid otsides sisenes DeBeers 1999. aastal esmakordselt lihvitud teemantide ärisse. 2001. aastal luksuskontserniga LVMH moodustatud ühisfirma turustab DeBeersi kaubamärgi all müüdavaid ehteid.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare