Terase massitootmine algas poolteise sajandi eest
Terase leiutamiseni viis inimkonna pikk tee – oli ju kõigepealt vaja õppida rauamaagist rauda eraldama, enne kui terast kas või teoreetiliseltki valmistada saanuks.
Terase tekkimise kohta on mitu erinevat teooriat. Ühe järgi tekkinud teras juhuslikult raudmõõkade kuumutamisel söeääsis. Igatahes on siiani vanim terasese Küprose saarelt leitud nuga, mis valmis tõenäoliselt 1100. aastal m.a.j.
Terase valmistamine oli aga pikka aega üpris kulukas. Veel tööstusliku revolutsiooni puhkedes 18. sajandi Inglismaal oli teras üleüldiseks kasutamiseks liiga kallis – tonn terast maksis 50–60 naela – ja enamik konstruktsioone, isegi laevadel, valmistati valurauast.
Bessemeri protsess langetas aga terasetonni valmistamiskulu seitsmele naelale (kuigi algul müüdi sel moel saadud terast 40 naela eest) ning metallisulam saavutas juhtiva rolli. Uus lahendus tegi nimelt võimalikuks massilise terasetootmise odava malmi süsinikusisalduse vähendamise teel. Varem valmistati Inglismaal terast peamiselt Rootsist imporditud süsinikuvabast sepistatud rauast, lisades sellele süsinikku.
Bessemeri protsessi käigus aga hoopis eemaldatakse malmist oksüdeerimise teel ebapuhtused (näiteks liigne süsinik), puhudes õhku läbi sulametalli.
Protsess toimub suures savi või dolomiidiga vooderdatud teraskonteineris, mida kutsutakse Bessemeri konverteriks. Selle peal on ava, mille kaudu metall konteinerisse pannakse ja pärast toodang välja võetakse, põhjas aga hulk kanaleid, mille kaudu õhk seadmesse surutakse. Konverterit saab kallutada – algul keeratakse see malmi sissepanemiseks külili, protsessi toimumise ajaks püsti, seejärel taas külili, et sulateras välja kallata. Oksüdeerimisprotsessi abil eemaldatakse sulamalmist oksiididena silikoon, mangaan ja süsinik. Oksiidid väljuvad seadmest gaasina või moodustavad tahked tükid.
Rinda tuli pista teistega
Henry Bessemer patenteeris omale kuulsuse toonud protsessi 1855. aastal ning asus seda tootmises rakendama aasta hiljem. Tal tuli rinda pista ka teistega, kes püüdsid tema patenti vaidlustada. Ühel sellisel, USA leiutajal William Kellyl, õnnestus 1851. aastal sündinud lahendus ka Ühendriikides patenteerida, rahalistesse raskustesse sattudes pidi ta siiski oma patendi Bessemerile odavalt maha müüma. Kelly muide väitis, et tema tehase töölised olevat oma oskusteabe Bessemerile maha müünud. Tõenäoliselt jõudsid leiutajad siiski iseseisvalt samale tulemusele. Samalaadse protsessi kohta oli olemas ka kolmas patent, mis aga tühistati registreerimistasu maksmatajätmise tõttu. Samas, hiinlased olid sarnasel moel terast valmistanud juba kolmandal sajandil.
Bessemeri protsessi praegu enam ei kasutata. Möödunud sajandi teisel poolel sõid selle välja uued lahendused (näiteks Linz-Donawitzi protsess), mis võimaldasid lõpptoote keemilist koosseisu paremini kontrollida – Bessemeri protsess on selleks liiga kiire (kestab vaid 20 minuti ringis). Ka ei saanud sel moel eemaldada piisaval määral fosforit.
Aastakümneid jagunes strateegiliseks haruks peetav terasetööstus rangelt riigipiiride järgi. Viimastel aastatel aga toimub terasesektoris aina enam piiriüleseid liitumisi. Maailma rikkaimate inimeste seas pronksikohta hoidvale Lakshmi Mittalile kuuluv terasekontsern muudkui ahmib kokku konkurente kõikjal üle maailma. Samas toimub aga ka uus areng – terasetootmine muutub aina väiksemaks. Nimelt toodetakse üha kasvav osa maailma terasest nn minitehastes, mis on kunagistest gigantsetest terasetehastest kordades väiksemad.
Leidur
Bessemer oli elupõline leidur
•• Söör Henry Bessemer (1813–1898) tegi veel hulgaliselt igasugu leiutisi, kuid terasetootmisprotsessiga võrreldavat mõju ei saavutanud ükski. Just tänu Bessemeri protsessile võeti ta 1879. aastal Kuningliku Ühingu liikmeks ja löödi rüütliks.
••Oma jõukusele pani ta aluse seadmega, mis valmistas vasepuru, mida sai kasutada “kullavärvina”. Enamik tema leiutisi kujutas endast aga pisikesi täiendusi juba olemasolevatele toodetele.
•• Üks suurejoonelisemaid oli eesti keeldegi tõlgitud raamatusse “Sajanditagused tehnikaimed” raiutud laev Bessemer, mis pidi lõpu tegema merehaigete kannatustele tormistel vetel. Laeva salong pidi nimelt hüdraulilise mehhanismi jõul jääma kogu aeg merepinnaga samale tasemele, kuigi tormilained ülejäänud laeva kõigutasid.
•• 1875. aastal sai selline laev ka valmis ning asus sõitma La Manche’i väina ületaval liinil. Hüdrauliline mehhanism osutus aga ebapraktiliseks ning eemaldati mõne aja pärast.
