„Nimelt tulenevad seadusest teatud erandid, mida ei loeta tervishoiuteenuse reklaamiks - ehk siis asjaolud, mille avaldamine avalikkusele on lubatud,“ lisas ta.

Kuni selle aasta 20. aprillini kehtinud regulatsiooni kohaselt võis avaldada osutatavaid tervishoiuteenused, tervishoiuteenuse osutajate ja - töötajate nimed, tööajad, tegevuskohad, erialad, akadeemilised kraadid ja kontaktandmed. Samuti oli lubatud tervishoiuteenuse osutaja poolt oma töö tutvustamine ajakirjanduses ning doonorite leidmiseks vajalike abinõude rakendamine, kuid sellega avalikkusele avaldamiseks lubatud asjaolude loetelu ka piirdus.

„Käesoleva aasta 20. aprillil jõustus aga reklaamiseaduse muudatus, mis lubab lisaks loetletule avalikustada ka osutavate teenuste hinnad,“ märkis jurist.

Tamme hinnangul on tegemist kindlasti positiivset mõju omava seaduse muudatusega. Seda nii tervishoiuteenuste osutajate omavahelise konkurentsi kui ka tarbijate informeerituse ja teadlikkuse osas.

„Kindlasti takistas teenuste hindade avalikult avaldamise keeld tervishoiuteenuse osutajate vahelist konkurentsi. Seda on näiteks hambaraviteenuste osas leidnud ka konkurentsiamet,“ lausus ta. Samuti piiras niivõrd olulise teenuse osutamise tingimuse, nagu hinna, avalikult avaldamise keeld oluliselt ka tarbijate teabe saamise võimalusi.

„Kahtlemata on tarbija jaoks oluline teada, palju näiteks hamba väljatõmbamise, vaktsineerimise või tasulise perearsti visiidi eest maksma peaks ning selline teave peaks olema tarbijale piisavalt lihtsalt kättesaadav, näiteks teenuse osutaja kodulehe kaudu. Hindade avalikult kättesaadavus võimaldab muuhulgas võrrelda erinevate teenuse osutajate hindu kui ka hinnata enne arstikabinetti astumist teenuste taskukohasust,“ rääkis jurist.