Tiit Elenurm: Edu jätkumiseks peab Eesti murdma ekspordi meistriklassi
Globaliseerumisest räägitakse palju, kuid meie sissetulek ja tööhõive sõltuvad seni põhiliselt lähinaabrite majanduse käekäigust. Võib-olla liigagi palju. Eesti statistikameti andmed 2013. aasta maikuu kohta on mõneti tavapärased: ekspordi sihtriikide seas oli esikohal Rootsi (18% Eesti koguekspordist), järgnesid Soome (15%) ja Venemaa (12%).
Ärevaks teeb uudis, et eksport Saksamaale ei ole viimasel ajal kasvanud. Eesti on avatud majandus ja meie kõigi heaolu kasv sõltub otseselt majanduskasvust ekspordi peamistel sihtturgudel. Eesti on eksportijana lõimunud Euroopa Liiduga ja meie ekspordis on Euroopa Liidu riikidel suurem osakaal kui näiteks Soome ekspordis. Võib-olla peaksid Eesti ettevõtted otsima aktiivsemalt uusi turge väljaspool Euroopat, nagu seda on teinud näiteks ehitusvahte ja vuugihermeetikuid eksportiv Krimelte, kelle eksporditurud hõlmavad selliseid kaugeid riike nagu Brasiilia, Jaapan ja Uus-Meremaa.
On muidugi loomulik ja klassikalise ekspordiarenduse loogikaga kooskõlas, et alustatakse geograafiliselt ja kultuuriliselt lähedastest turgudes ning liigutakse samm-sammult uutele kaugematele turgudele. Kuid viimastel aastakümnetel on ekspordi asjatundjate tähelepanu pälvinud sünnilt rahvusvahelised (inglise keeles born global) ettevõtted, mille ärimudel võimaldab kiiresti siseneda paljudele turgudele. Sageli tegutsevad need ettevõtted kiiresti arenevates tehnoloogiavaldkondades, kus edulootus on firmal, mille tooteid või teenuseid suudetakse kiirelt globaalselt kättesaadavaks teha. Skype'il ei oleks ju olnud väljavaateid edu saavutada, kui kõigepealt oleks tegeldud Eesti ja Läti tarbijatega ning seejärel pakutud teenuseid Soome.
Estonian Business Schoolis ekspordijuhtimise moodulis välisturgude valikut treenides võrdlevad magistrandid traditsioonilisi ja uusi ekspordi sihtturge. Sihturu valik on osa laiemast strateegiast, mis eeldab läbimõeldud vastuseid mitmele keerulisele küsimusele: kas sihiks on enda kaubamärgi viimine lõpptarbija teadvusesse või on reaalsem saada allhankijaks usaldusväärsele suurfirmale? Esimesel juhul tuleb arvestada turunduskuludega ja müügiagentidele makstavate provisjonidega, mis ei pruugi kohe esimese aasta müügikäibest eksportijale kasumit jätta. Teisel juhul tuleb leppida olukorraga, kus lõpptarbija ei pruugi kunagi meie ettevõtte nime kuulda ega näha. Tuleb selgusele jõuda, milline on tulevikus ettevõtte koht mitmetest toodetest ja teenustes koosnevas väärtusahelas. Kas läheme uusi turge vallutama üksi või ühisettevõtte abil?
Eesti on üle 20 aasta olnud õnnelikus olukorras, kus meie rikkad naabrid Põhjamaades ja Saksamaal on Eesti firmadele pakkunud tänuväärset rakendust allhanketöödeks. Globaliseeruval ärimaastikul peame arvestama, et konkurents allhanketurul kasvab. Kui toote transpordikulud ei ole väga kõrged, siis tuleb konkureerida Hiina, India ja teiste Aasia riikide tootjatega, kelle palgakulud on meie omadest palju madalamad. Noorte kasvav huvi uute äriideede ja Eestist väljaspool huvipakkuvate ärimudelite arendamise vastu annab lootuse, et senisest rohkem Eesti ettevõtteid jõuab ekspordi meistriklassi. See tähendab toodete ja teenuste eksporti, kus konkurentsieelis toetub targale spetsialiseerumisele, unikaalsele tootele ja oskusteabele. Allhankijast muututakse toote arendajaks ja allhanke tellijaks.
