Mõnedel riikidel oleks läinud paremini, mõnel halvemini, kuid kas te mõtlete tõesti, et meil oleks nii sügav kriis nagu oleme Euroopas näinud seitsme aasta jooksul? Kas sellisel juhul oleks Kreeka majandus kukkunud 30%? Kas Soome oleks kogenud siis 1990ndate panganduskriisis suuremat majanduse kukkumist kui Suure Depressiooni ajal?

Kas Euroopa maksumaksjad oleksid pidanud kulutama miljardeid eurosid Lõuna- ja Ida-Euroopa maade päästmisele? Aga Saksamaa ja Prantsusmaa pankade päästmiseks?

Kas Euroopa oleks sellisel juhul nii suurtes erimeelsustes nagu on näha praegu? Kas Euroopa maad oleks sedasi lõksus, nagu nad on praegu?

Kas me oleksime näinud selliste parteide tõusu nagu Kreekas Kuldne Koidik ja Syriza ning Hispaanias Podemos? Kas immigratsiooni vastased ja protektsionistlikud ideed oleks kogu Eurooaps teinud võidukäiku?

Kas Euroopas oleks 23 miljonit töötut?

Kõigile neile küsimustele on vastuseks EI, kirjutab Christensen uudiskirjas The Market Monetarist.

Meil oleks palju parem, kui eurot ei eksisteeriks. Euro on hiiglaslik majanduslik, rahanduslik, poliitiline ja sotsiaalne fiasko, jätkas ta.

„Ma süüdistan Euroopa poliitikuid ja eurokraate selles ja ka analüütikuid, kes ei suutnud rääkida euro kasutuselevõtu ohtudest ja andsid selle asemel toetuse majanduslikule hullumeelsusele,“ kirjutas Christensen.

Ärge öelge, et teid ei hoiatatud, jätkas ta. Majandusteadlane Milton Friedman hoiatas peale sunnitud rahandusliku integratsiooni eest, kuna see põhjustaks poliitilisi lahkarvamusi ja oleks majanduskatastroof.

„Loomulikult oli tal õigus,“ jätkas Christensen.

Bernard Connolly kirjutas raamatu „The Rotten Heard of Europe“, kus ta hoiatas täpselt selle eest, mis praegu toimub. Mitte keegi ei tahtnud seda kuulda. Euroopa Komisjon tegi 1995. aastal Connolly „näidishukkamise“, kuna ta rääkis, mida mõtles. Näidishukkamise järel vaibus Euroopas igasugune rahapoliitikaalane debatt. Kõik „projekti“ vastased vaigistati.

Mõned riigid korraldasid euroga liitumise küsimuses referendumi. Taani ja Rootsi valijaskond oli piisavalt arukas, et hääletada euro seltskonna korralduste vastu. Selle tagajärjel on mõlemad maad täna paremas seisus, kui valijaskond oleks järginud eliidi korraldusi hääletada euro poolt.

„On täiesti mõistetav, miks on Euroopa valijate seas selline frustratsioon,“ jätkas ta. „Neile on valetatud.“

Tulemuseks on see, et valijad hääletavad Front Nationi, UKIP, Podemose ja Syriza laadsete parteide poolt.

„Ma küsin euro projekti eeskõnelejalt – oli see, mida te soovisite,“ küsis Christensen.

Ma mõistan nii Kreeka inimeste viha seitse aastat kestnud majanduslike ja sotsiaalsete raskuste üle täpselt sama moodi nagu Soome maksumaksjate soovimatust maksta järjekordse mõttetu Kreeka päästmise eest, jätkas ta.
„Süüdistage aga üksteist,“ jätkas Christensen. „Äkki süüdistate hoopis Euroopa poliitikuid, kes tõid teile euro!“