Tippsportlased armastavad äri
Endised tipptasemel purjetajad vennad Toomas ja Tõnu Tõniste lõid hulgimüügiäri juba sportlaskarjääri ajal, kasutades ära soodsat hetke, kui Eesti oli just vabaks saanud ja turg veel suhteliselt vaba.
„Mõtlesime, et spordi kõrvalt võiks kuidagi oma tulevikku hakata kindlustama. Tol ajal tundus hulgikaubandus atraktiivne valdkond. Seda oli lihtsam ajada, poed olid tühjad. Välismaal käinuna ja palju näinuna teadsime, et sellel alal on palju erinevaid võimalusi,” räägib Tõnu Tõniste.
Eriti suurte teadmistega ärist vennad Tõnisted siis veel ei hiilanud. Vaikselt nokitsedes lükati ettevõtmisele aga hoog sisse. „Teadmisi eriti ei olnudki. Hakkasime lihtsalt kuskilt pihta. Hankisime Saksamaa saatkonnast nende ärikataloogi, tundus selline usaldusväärsem riik. Otsisime kataloogist aadressid, panime faksiga neljal real mõne sõnaga kirja, et oleme Eesti firma, tahame teiega koostööd teha, saatke palun oma hinnakiri. Pooled firmad vastasid, pooled mitte. Arvutasime oma kogemuste pealt ka mingi summa, palju me juurde paneme, et kasumit teenida. Tollidega ei tulnud tollal eriti oma pead vaevata. Raha tuli ette maksta. Maksime ära ja kaup jõudiski siia. Vorpisime veel käsitsi saatelehti, arvuteid ju siis polnud. Alustasime magusamate toiduainetega ning tasapisi laiendasime oma portfelli.”
Hulgimüügifirma LTT (L kahe Tõniste ees tähendab Lilienthali – toim) lõid vennad Tõnisted koos kolmanda purjetaja Marko Lilienthaliga 1992. aasta juunis, kuu enne Barcelona olümpiamänge, kust Tõnisted naasid pronksmedaliga. Esimene tellitud saadetis, milleks olid ussitanud šokolaadid Saksamaa tootjalt Meybona, jõudis Eestisse novembris.
„Nendega teeme siiamaani koostööd. Eks nad vaatasid, et mingi endine idabloki riik, ja saatsid siia veidi vanema partii. Aga tollal turg andestas selliseid asju,” meenutab Tõniste esimesi samme ärimaailmas kerge muigega.
Praegu tegeleb LTT suures osas veinide siia toomisega maailma veiniriikidest, samuti lastetoitude, karastusjookide ja muude toidukaupade importimisega. Tuntumatest kaubamärkidest on nende valikus esindatud Pepsi, Lipton ja Hipp.
Tõnistete ärile on kaasa aidanud ka meeste tuntus. Tõnu sõnul aitab kuulus nimi tekitada klientide seas usaldust. „Kuna tegime alguses ise ka müügitööd, oli tänu nimele kindlasti lihtsam poodidesse kaupa sisse rääkida. Tuntud nimi tekitab usaldust, pole seda hirmu, et sul nahk üle kõrvade tõmmatakse,” tunnistab ta.
Indrek Sei rõivaäri
Tiitlivõistlustelt medaleid võitnud ujuja Indrek Sei tegi esimesed sammud ärimaailmas 1990-ndate keskel. „Korrektne äritegevus algas siiski 1998. aastal, kui käivitasime sõpradega firma, panime paika plaanid ja visiooni, kuhu jõuda,” sõnab Sei. Varem olid tegevus pigem projektipõhine ja seotud eri inimestega.
Kuraditosina aasta eest püstitatud plaan lähtus suuresti ideest tuua turule uusi spordiriideid. Kaks esimest kaubamärki, mida Sei ja tema äripartnerid hakkasid Eestisse tooma, olid Puma ja Regatta.
Puma on kahtlemata maailmakuulus, kui lihtne või raske oli esindusõigusi saada? „Sel ajal ei olnud Pumal just paremad päevad. 1990-ndad olid selline dekaad, kui neid saneeriti ning nad läksid uue tõusu ootuses börsile,” räägib Sei. „Aga et me ajasime asju koos soomlastega, õnnestus ka peakontoriga leping teha,” lisab Sei ja tõdes, et sel ajal oli Eesti riik siiski paljude jaoks endine NSV Liit ja perifeeria, mille puhul ei teatud täpselt, mida sealt oodata.
Alguses pidi ettevõte end mõistagi kõvasti tõestama. Puma oli ka varem Eesti turul olnud, kuid eelkäijal väga hästi ei läinud. Nii pidid uued mehed usalduse uuesti välja teenima.
„Usk endasse ja kaubamärki oli olemas ja nii me hakkasime vaikselt jalga ukse vahele suruma,” ütleb Sei. Just sel ajal oli tal kõige enam kasu ka oma nimest, mille ujumiskarjäär oli Eestis tuntuks teinud. „Aeg oli hea ka seetõttu, et jaemüügiäris olid paljud endised või veel isegi tegevsportlased, kes minu jaoks olid head sõbrad,” meenutab Sei, kelle firma tegeles Puma toodete turustamisega 2009. aastani.
2000. aastal lisandusid brändikorvi Swatchi kellad, 2002. aastast rõõmustab Eesti vabaajarõivastuse gurmaane Itaalia endine profitennisist ja hilisem moelooja Sergio Tacchini.
„Kaupluste müüjad kuulevad, kuidas räägitakse, et Tacchini oli liiga kallis, aga tegelikult ei erine hinnad sugugi teistest spordi- ja vabaaja-brändidest, lihtsalt Sergio Tacchinit ei ole igal pool saada ja siis jääb mulje, et tegemist on millegi eksklusiivsega. Samas näiteks tennisevarustus on odavam kui mujal,” räägib Sei. Tacchini tenniseriiete suurim trump on nende kandjad. Ka praegune meeste esireket Novak Djokovic mängib just selle Itaalia firma riietes.
„Tacchini oli esimene, kes tõi tennisesse värvid, samuti on neil fenomenaalne oskus tunda ära esinumbreid, kellega juba varakult lepingud ära tehakse,” naerab Sei. Tõepoolest, ka Djokovici vastu tunti huvi juba siis, kui serblane oli kõigest 14-aastane. Toona veel lepingust asja ei saanud, kuid hiljem otsiti Djokovic taas üles – tänapäeval on tema värviliste triipudega särgid naistekostüümide vääriliseks vastaseks.
Viie aasta eest lisandusid rõivabrändide nimistusse Matinique, InWear, Cottonfield, Part Two, Jackpot, Soaked in Luxury ja Tiger of Sweden.
Riideäri kõrval jõuab Indrek Sei vedada koos oma endise treeneri Tõnu Meijeliga Keila Swim Clubi ujumiskooli.
„Seal ei ole kasum eesmärgiks, kuid samas peab seegi efektiivselt töötama. Juhime klubi Tõnuga koos, minu jaoks on kindlasti see üks oma lapsukestest,” ütleb Sei. Samuti tõi ta 2006. aastal turule Austraaliast pärit Boost Juice’i baarid, mida igaüks võib külastada kaubanduskeskustes ja maitsta meelepärast smuutit.
Paariaastane majanduslangus andis tunda ka Sei ärides. „Kaks ja pool aasta on olnud ikka väga-väga rasked,” tõdeb Sei. „Meie olukord ei erine suuresti sellest, mida meedias võib seoses Baltikaga lugeda. Riideäri sattus löögi alla, sest paratamatult on see valdkond, mille pealt inimesed kokku hoiavad,” räägib 1991. aastal vabale Eestile esimese EM-i medali toonud Sei, kelle valitud kaubamärkide hinnatase on Eesti olusid arvestades keskmine ja isegi pigem kallis.
„Masu näitas suurepäraselt, kui banaanivabariik me siiski oleme, just elukvaliteedi mõttes. Samas saan ma loomulikult ka valikutest aru, sest toiduta ei saa,” lisab ta. Masust kiiremini tuli isegi välja mahlaäri, millele aitas kaasa ka euro tulek. „Euro on jätkuvalt raskesti hoomatav, kahe-kolme euro eest münte välja käia ei tundu sugugi kallis,” muigab ärimees. „Tegelikult on toode loomulikult väga maitsev ja tervislik ning seda saab kolm korda rohkem kui jäätist,” märgib ta.
Sei sõnul on tema õnn, aga vahel ka õnnetus selles, et ta tegeleb asjadega, mis talle endale tõsiselt meeldivad: riidebrändid sobivad ja mahlad maitsevad.
Jalgpallurite kohvik
USA-s mängivale jalgpallurile Joel Lindperele kuulub Tallinna vanalinnas kohvik Must Puudel, mida ta peab koos endise jalgpalluri Aivar Annistega. Musta Puudli omanikeringi kuuluvad veel mõlema sportlase hea sõber Siim Susi ja laulja-raadiosaatejuht Vaiko Eplik.
„Siimuga istusime eelmise aasta sügisel ja ajasime juttu – kuna mina olin just olnud sunnitud vigastuse tõttu jalgpallurikarjääri lõpetama, siis arutasime, mida võiks edasi teha. Siim ütles, et tal on ammu olnud mõte teha oma kohvik, ja me läksime selle ideega kohe kaasa. Siim ja tema tüdruksõber Margit on ka varem kohvikubisnisega natuke kokku puutunud, seega me päris puhtalt lehelt ei alustanud,” räägib Anniste, kelle karjääri lõpetamine ei sattunud just kõige soodsamasse aega. Majandusseis oli Eestis, nagu ta oli.
„Kuna oli veel masuaja lõpp, siis eks me ikka natuke arutasime, kuidas hakkama saada, aga mõtlesime asjad korralikult läbi ja uskusime, et kõik saab korda. Koht on ju ka vanalinnas – seal liigub ikka rohkem rahvast. Kui ise tubli oled, siis peaks kõik õnnestuma.”
Anniste oli äri alustades valmis ka tagasilöökideks. „Mind ei hirmutanud eriti see mõte, et hakkan tegema midagi, millega pole varem elus väga palju kokku puutunud. See tundus uus ja huvitav ning ma mõtlesin, et kui see ei tule välja, eks siis saab midagi muud teha,” ütleb ta.
