Tõde või hauarahu?

Kolumn

Kui sõna off-shore otse eesti keelde tõlkida, siis tähendab see: kaldast eemal ehk avamerel. Praegu on tõusnud torm ja need, kes avamerel hulbivad või on hulpinud, on raskes seisus. Kellel visiir vastu ei pea, võib põhja minna. Õhus on kaks küsimust: esiteks, kas avamerel olek on lubatud või mitte; ja teiseks, kui mitte, siis kes seal on käinud ja mida teinud.

Praegune jaht off-shore-meestele meenutab Gregg Bemist ja Jutta Rabet Estonia hukkumispaigas. Ühed ütlevad, et hauarahurikkujad, teised ütlevad, et tõde peab tulema päevavalgele. Tegijate arvates on maksuamet (nagu Bemis ja Rabe) hauarahurikkuja, kes pritsib pommiteooriat. Maksuamet leiab, et pätitegude eest tuleb käsi väänata ka aastaid hiljem. Takistada ei saa, sest tegemist on rahvusvahelise avamerega, kus piirkondlike riikide omavahelised kokkulepped ei kehti isegi juhul, kui sellised kokkulepped olemas on.

Tähtsaim tõde on muidugi, et ükski inimene ei taha makse maksta. Ärimeeste seisukoht, et mis ei olnud keelatud, oli lubatud, omab iva. Eesti seaduste aukudest on teenitud palju raha ja teenitakse edaspidigi. Õigus ei ole alati õiglane, kuigi selle poole võiks püüda. Õigluse taotlemisel on näiteks avaldatud arvmust, et dividendid, mida saab käsitleda palgana, võiks sotsiaalmaksustada. Aga kas riik hakkab võtma ka vastutust riski eest, kui ettevõtmine miinusesse jääb või üldse kõrbeb?

Iga ettevõtja püha kohus on võidelda mõttetute maksude vastu. Maailma rikkaim rootslane, Ikea omanik Ingvar Kampard kolis ·veitsi. Tarbimisjaolt makse maksta pole kellegi jaoks valus. Aga raha, mida saab uuesti teenima panna, võiks minna ärisse tagasi. Eriti siis, kui ärisid on palju, tekib olukordi, kus tulu tuleb vahepeal välja võtta.

Väikeste “maksupettustega” on tegelenud väga paljud inimesed, kardan, et enamik töötavatest eestlasest. Kes on võtnud musta palka vastu. Kes on kirjutanud erasõitude bensiinitšeki firmakulusse. Kes on... Väike susser-vusser käib nagu asja juurde. Ja tihti ei olegi midagi muud ette heita kui seda, et kuule mees (või naine), nii ei sobi ju teha. Mõni kandilisema peakujuga vend ütleb, et ehitasin jah täna 5 miljonit maksva maja rublaajal teenitud raha eest. Ja maksuorgan usub, või peab uskuma.

Eesti elu on keskmiselt küllap sama seaduslik kui lätlaste või rootslaste oma. Sukkpükste varguse eest, nagu rootslaste tipp-poliitik Mona Shaline, pole Eestis keegi vist väga rooska saanud. Meie mõtleme veel miljonitest. Kuid küllap tuleb ka sukkpükste ja sokkide aeg. Vastavalt õiglustundele nahutame, vastavalt seadusele karistame. Omakohus on Eestis omal kohal. Aga selleks, et jama poleks: makse maksab maksta. See ei maksa kätte!