Tõeline Gruusia vein valmib Eesti ärimeeste tehases
Sel aastal on juba läinud Eestisse 16 000 pudelit, terve konteiner,” ütleb Eesti ärimeestele kuuluva väikese veinitehase juht Tamaz Dartsašvili ning lisab, et tal pole aimugi, kui palju tema tehase vein Eestis maksab.
Tehase peaveinimeister Elga Kitiašvili ulatab mulle klaasikese erilist Gurjaani valget veini, mis on otse tünnist lastud. “Jäta meelde, et kui klaasi jääb pärast lõhn, siis on tegemist kuiva veiniga,” õpetab 20 aastat veinimeistrina töötanud Elga.
Eestlaste tehas asub Gruusia peamises veinipiirkonnas Kahhethis Gurjaani-nimelises linnakeses. Tbilisist tulles kohe linna sissesõidul. Pealinnast sõidab sinna autoga paar tundi.
Tehas on armsalt väike. Tamazi jutu järgi lähebki kogu toodang ainult Eestisse, Gruusias kohapeal seda üldse ei müüdagi.
Kompleks on nagu nõelasilmast tulnud. Ilus. Tehase teisel korrusel avatakse kohe-kohe restoran. Hiljem tuleb siia ka hotell, selgitab Tamaz. “Siinkandis pole ju eriti restorane ega öömaju turistidele,” lisab ta.
Tamaz võtab restorani avamist väga tõsiselt. Selleks puhuks laseb ta maanteelt veinitehaseni viiva kiviklibuse ja tolmuse tänava asfaldiga katta. Seda on umbes 200 meetrit.
Kümne töötajaga tehasesse on eestlased Tamazi sõnul paari aastaga investeerinud umbes miljon eurot. Kogu sisseseade on tuttuus ning ostetud Itaaliast.
Unikaalsed veinid
Kokku seisab praegu tehase tünnides 180 tonni veini. See näitab veel kord, et tegemist on päris pisikese tehasega. Pudelitesse jõuab siit kolme sorti punast ja nelja sorti valget veini.
Sellesügisese saagi koristamine lõpetati oktoobri lõpus. “Minimaalselt peab vein tünnides seisma kuus kuud,” räägib Elga. “Pudelis me veine seista ei lase. Kui tellimus tuleb, siis valame pudelid tünnidest veini täis.”
Metalltünnides seisab vein ainult alguses. Sealt valatakse see ümber tammetünnidesse, kus vein peab seisma minimaalselt kolm kuud, selgitab Elga.
Tundub, et moodne tehnoloogia on traditsioonilise Gruusia veinivalmistamise välja söönud. Tegelikult ei ole asi nii. Vanamoodi tehakse veini külades ja ka eestlaste tehases – aga ainult üht sorti, erilist Gurjaani punast.
Tehase ühes ruumis on maa sisse kaevatud hulk kolmetonnise mahutavusega hiiglasuuri kanne. Tamaz võtab suure mõla moodi asja ning segab valmivat veini kannudes. Vein muliseb kergelt – “keeb” alles, pole veel valmis. Kui sellist noort veini juua, siis võib pea järgmisel hommikul valust lõhkeda.
Tamaz räägib, et praegune moodne veinitehas on ehitatud vana tehase asemele, kus tehti 800 aastat samamoodi suurtes savikannudes veini.
Kusagilt mujalt maailmas pole võimalik leida viinamarjasorte, mis kasvavad Gruusias. Igas Kahhethi orus on kordumatu mikrokliima ning seega annavad iga oru viinamarjad eri maitsega veine. Enamikku neist on võimalik toota suhteliselt piiratud koguses, mis omakorda tõstab nende hinda. See seletab, miks maksab keskmine Gruusia vein kas või Tallinna poodidesse jõudes rohkem kui keskmine Prantsusmaa, Itaalia, Argentina või Austraalia vein.
Võtame näiteks sellise Gruusia veini nagu Ushelauri. Ushelauri tähendab “ilma nimeta”. Tegemist on kõige kuulsama, peaaegu müütilise Gruusia veiniga. Ent neid on maailmas vähe, kes on seda joonud. Põhjus on väga lihtne: veinile nime andnud viinamarju korjatakse aastas keskmiselt ainult kuus tonni. See viinamarjasort kasvab vaid kahes Gruusia mägikülas.
Tbilisi restoranides (aga sugugi mitte kõigis) müüakse Ushelaurit 350-grammistes pudelites. Arvake ära, mis hinnaga? 150 lari ehk tuhat krooni pudel. Ja see pole mingi erilisel aastal toodetud ja imetingimustes hoitud Prantsuse kollektsioonivein, vaid tavalisel moel valmistatud vein.
Ushelauri on äärmuslik näide, aga ikkagi ei saa korralik Gruusia vein kunagi olla odav.
Mõned Gruusia veinitootjad ongi juba võtnud eesmärgiks minna Lääne-Euroopa, USA ja Ida-Aasia turule just eksklusiivseid, väga kvaliteetseid veine müüma. Ehk nagu ütleb samuti Gurjaanis asuva moodsa Alaverdi-nimelise veinitehase omanik Zurab Goginašvili: “Paistab, et Vene turu oleme kaotanud kauaks. Mis siis ikka, hakkame kvaliteediga lääne turgu võitma. Tänavu saadan sinna esialgu kõigest tuhat pudelit Ahasˇenit, aga see-eest milline vein see on!” lööb ta näppudega õhus nipsu.
Tänavu
rekordsaak
•• Tänavu korjati Gruusias viinamarju kokku 250 000 tonni jagu, 90 000 tonni rohkem kui mullu. Juba kümme aastat pole olnud nii head saaki.
•• Kuna uut turgu pole Venemaa asemele siiski nii kiiresti leitud, siis tõi hea saak kaasa kõva viinamarjade hinna languse.
•• Tavapärane kokkuostuhind langes kaks korda: neljalt kroonilt kilo eest kahele kroonile.
•• “Midagi pole teha, Gruusia veinitööstuse jaoks oli Vene turg nagu pingviinile jäätükk,” kommenteeris olukorda tuttav Tbilisi ärimees Valerian.
Vene embargo tuleb kasuks Gruusia veini kvaliteedile
Kõlab kummaliselt, aga ääretu Vene turu äralangemine tegi Gruusia veinitootjatele heateo: nad olid sunnitud otsima uusi turge ning tõstma veinide kvaliteeti.
Kuni 2006. aasta kevadeni läks Venemaale 85 protsenti Gruusia veinitoodangust. Siis kuulutas Venemaa Gruusia veinidele embargo. Ametlikult põhjendati seda Gruusia veinide halva kvaliteediga, tegelik põhjus aga oli Moskva ja Tbilisi vaheline poliitiline pinge.
Gruusia veinidepartemangu (jah, on selline riigiasutus!) ülema Vaso Managadze sõnul aitas Vene boikott Gruusia veinitööstuse äratada. “Embargo tuletas meie tootjatele meelde, et veini kvaliteedi ja sortimendiga tuleb tõsiselt tegelda,” kinnitab ta. “Gruusia veinide positsioon algul Nõukogude, hiljem Venemaa turul oligi juba liiga mugav: meil tekkis illusioon, et tulu on garanteeritud. Pärast sanktsioone meil enam seda illusiooni pole.”
Nõukogude ajal levinud anekdoot rääkis, kuidas Gruusias lastakse muudkui ühest ja samast kraanist veini ning kleebitakse pudelitele eri sortide nimesid. Veinivõltsimine pole Gruusias siiani lõppenud, kuigi riik võitleb sellega karmilt.
Kriminaalkoodeksisse on Managadze sõnul lisatud spetsiaalne paragrahv, mis võimaldab võltsveini valmistaja vangi panna. Mitukümmend sellise äriga tegelnud tehast on juba kinni pandud ning mõned nende omanikest istuvadki vangikongis.
Managadze toob näiteks Gruusia ühe kuulsama veini Hvantškara. Tegemist on väga haruldase viinamarjasordiga, mis kasvab hästi ainult ühes Kahhethi piirkonnas, Ratsa-nimelises mägirajoonis. Seda veini saab teha ainult väikese partii, rohkemaks lihtsalt ei jätku õigeid viinamarju.
Õige Hvantškara pudel ei saa poes kuidagi maksta viis laari (34 krooni), sest isegi selle unikaalse viinamarja kokkuostuhind on kõrgem, kinnitab Managadze. Õige Hvantškara hind Tbilisi poodides jääb vahemikku 210–250 krooni.
Jaanus Piirsalu, Tbilisi
