Eesti toiduainetööstuse aastakäibest moodustab Vene turg umbes kuus protsenti. Makrotasandi otsene mõju on väike. Ettevõtjatega rääkides jääb kõlama pigem kahetsus teenimata jääva tulu pärast. Oli ju Vene-ekspordi kasvukiirus erakordselt suur. Veel 2004. aastal oli Venemaa ekspordipartnerite seas alles viiendal kohal, eelmisel aastal aga juba suveräänne liider. Selle taustaks on meie ühinemine Euroopa Liiduga, mis lõi kahe riigi vahelistele kaubandussuhetele esimest korda normaalse baasi. Toiduainetööstus hakkas just-just selle esimesi vilju nautima. Raha maitse oli juba suus, kui pind jalge alt kadus.

Halva mängu juures head nägu tehes võib öelda, et pronksiöö tabas Eesti toiduainetööstust täpselt õigel hetkel. Vaadates ekspordi kasvu, võib oletada, et kui sama pauk juhtunuks mõni aasta hiljem, võiksime taas kogeda üle maa veerevat pankrotilainet nagu 1998. aastal. Suurimat kahju saavad praegu need, kes on juba jõudnud üht-teist Vene turul korda saata. Jutt käib kümmekonnast firmast ja viiest tootegrupist. Need viis on meie rahvuskala räim, siis kilu, juust, või ja vadakutooted.

Oht kalatööstusele

Kõige enam valu saab tunda kalatööstus, mis on ilmselt Eestis üldse kõige enam ekspordile suunatud tööstusharu. 85% siinsest toodangust läheb välisturule ja Venemaa on Euroopa Liidu järel suuruselt teine kaubanduspartner. Kalaliidu juhataja Valdur Noormägi jagabki viimaste sündmuste valguses kohalikud töötlejad kaheks: ühtede jaoks on idaturg väga oluline ja teised müüvad peaaegu ainult läände. Eesti 114-st kalandusega tegelevast firmast on Venemaa ekspordiluba kolmekümnel. Põhimassi, mis sinna liigub, moodustavad kilu ja räim ning kõik, mida neist kahest teha saab: konservid, külmutatud kala tooraineks, vürtsi- ja soolakala. “Nende kahe kala aastane püügikvoot on 83 000 tonni ja see nüüd näiteks Euroopa turul ära müüa on utoopia,” lisab Noormägi.

Teine seltskond, kes hakkas Venemaal juba raha teenima, on piimaettevõtjad, täpsemalt juustu- ja võitootjad. “Meie käibest on Vene turu osa 20%, põhiliselt juust,” ütleb E-Piima juht Jaanus Murakas. “Sellel aastal plaanisime sinna müüa 100 miljoni krooni eest, aga plaaniks see jääbki.” Murakase häälest kostab selge nördimus, tema viimased päevad on möödunud kibekiires tootmise ümberkorraldamises. Ükski inimene tööta ei jää ja ükski tonn piima kokku ostmata samuti mitte, lubab Murakas. Asendustoodegi on E-Piimal leitud – piimapulber. “Õnneks on pulbri maailmaturuhind praegu soodne,” lisab Murakas.

Teine tähtis juustuekportija on kontsern Valio, kellele kuulub Eesti suurim Võru juustutehas. Oletatavalt on Valiol vähemalt võimalus kaupa Soome kaudu ümber suunata. Seda laadi ringiga minemist ja trikitamist tuleb tulevikus rohkesti. Ka kalaliidu juht Valdur Noormägi usub, et vähemalt osaliselt jõutakse ikka Vene ostjani. Teised nimed, teised sildid, teised sisenemiskohad.

Vene turul kõige tuntum Eesti kaubamärk ei saa endale selliseid nippe lubada. Vana Tallinna nimi räägib enda eest. Ühe sildi all on sisuliselt kogu Eesti joogitööstuse eksport Venemaale. “Meie ennast peita ei saa,” ütleb Liviko müügijuht Ragnar Kits. Moskvas valitseb “vanakese” osas juba vaikus, Peterburist võib veel saada. Vana Tallinna müüs Liviko eelmisel aastal Venemaale 10–15 miljoni krooni suuruses mahus. Juba aasta algus näitas, et Liviko likööri müük Venemaale vähemalt kahekordistub. Nüüd muidugi mitte.