Toit läheb mürinal kallimaks
Halb uudis on see, et kõigi eelduste kohaselt põhiliste toiduainete tooraine reaalhinnad tõusevad eelseisva kümne aastaga mitmekümne protsendi suurusjärgus. Hea uudis on see, et tõenäoliselt jäävad hinnad ka selle tõusu järel madalamaks kui 2007.–2008. aastal juba nähtud tipphinnad. Inflatsiooni arvestades, s.t reaalhindades, isegi palju madalamaks.
Mõlemal juhul on juttu keskmistest hindadest kogu prognoosiperioodi (2010–2019) jooksul. Samal ajal on põllumajandustooraine hindadele alati omased olnud suured lühiajalised kõikumised, mida harva suudetakse kaugele ette näha. Sellepärast, et nõudlus põllumajandustooraine järele on üsna stabiilselt kasvav ja paindumatu suurus, aga pakkumine võib ennekõike ilma vingerpusside tõttu nõudlusest rohkem kõikuda. Tootjatel ei ole võimalik pakkumist kiiresti korrigeerida, loodus ei lase tootmismahtu üleöö suurendada või vähendada. Nõnda piisabki juba väikestest pakkumise muutustest, et tooraine maailmaturuhind suurele tõusule või langusse saata.
Kõige tõenäolisemalt saame suuri kõikumisi näha toidu- ja söödateravilja turul. FAO hinnangul suudab pakkumine nõudluse kasvuga küll kenasti sammu pidada – peaks üle jääma isegi varude suurendamiseks –, aga häda on selles, et kasvab nende piirkondade osakaal, mis on kurikuulsad saagikuse ettearvamatuse poolest. „Järsud hinnakõikumised saavad tõenäoliselt rohkem reegliks kui erandiks,” ennustab FAO.
Biokütuste buum, mis oli üheks 2007.–2008. aasta hinnahüppe süüdlaseks, vaibus 2009. aastal, sest koos majanduskriisiga odavnes ka nafta, mille asendamiseks on biokütused mõeldud. Etanooli hind langes 2009. aastal üheksa protsenti ja biodiislikütusel 26 protsenti. Tõenäoliselt ei jää biokütuste tootmine langustrendi, sest perspektiivis pole nafta odavnemist ette näha ning lisaks on biokütuste laialdasem kasutamine Euroopa Liidus, USA-s ja Brasiilias endiselt poliitiliselt toetatav suund. Nn teise põlvkonna biokütuste, mida toodetakse tselluloosist, tootmine arvatakse hoo sisse saavat alles kümnendi teisel poolel, vähemalt sinnamaani tehakse biodiislikütust ikka põhiliselt kraamist, mida saaks ka toidu või loomasöödana kasutada.
Suurt kasvu ennustavad FAO ja OECD oma raportis lihatarbimisele, aga suuremalt jaolt leiab see aset OECD-sse mittekuuluvates ehk siis vaesemates riikides. Ka lõviosa tootmise kasvust leiab aset mitte-OECD riikides, sest seal „enamik põllumehi juba kasutab arenenud tootmistehnoloogiaid ja peab toime tulema loomade heaolu ja toiduohutuse rangemaks muutuvate regulatsioonidega”. Kuna lihatootmine peab nõudluse kasvuga hästi sammu, ennustatakse liha maailmaturuhindadele muudest toiduainetest tagasihoidlikumat kasvu. Sealihale reaalhindades koguni väikest langust, sest Brasiilias ja Hiinas on oodata sealiha tootmise mahu ja tootlikkuse kiiret kasvu.
Nõudlus piima järele
Märkimisväärset kasvu ennustab FAO ka piimatoodete nõudlusele. Nagu liha puhul, kasvab nõudlus ka siin ennekõike arengumaades. Tootmine kasvab arengumaades samuti, aga sealsed tootjad rõhuvad ennekõike piimapulbri tootmisele, sest selle eksportimine esitab logistikale väiksemaid nõudmisi kui teise maailmaturul laialdaselt kaubeldava piimatoote – või – eksport.
Eelnev jutt puudutas toiduainete tootjahindasid. Tarbijahindadele on pahatihti omane, et toormehindade tõusu korral tootjad ja kaubandus tõstavad neid, aga toormehindade languse korral ei langeta. Äsjane majanduskriis ja tarbijate ostujõu vähenemine oli nii ränk, et seekord kaasnes paljudes riikides, sealhulgas Eestis, ka toidu jaehindade mõningane langus. Sedamööda kuidas majandus kriisist väljub, paranevad ka tootjate ja kaubanduse võimalused neile soodsate hinnakujundusvõtete juurde tagasi pöörduda.
Aastad pole vennad
„Mäletate Tšernobõli? Kõigest paar minutit pärast seda, kui kinnitus katastroofi kohta ilmus meie Quatroni terminalidesse, oli Alexander ostnud paari tankeri jagu naftat. Üldine tähelepanu oli samal ajal New Yorgi börsil, kus tuumajaamade aktsiad kukkusid. „Ära pane tähele,” ütles Alexander. Tema ostis naftafutuure: hetkega oli ta taibanud, et vähem tuumaenergiat tähendab suuremat nõudmist nafta järele, ja tal oli õigus. Hetk pärast seda, kui minagi olin veennud paari oma klienti naftat ostma, helistas Alexander taas. „Osta kartuleid,” sõnas ta. Ja viskas toru ära.”
Nõnda vestab Michael Lewis börsikirjanduse klassikasse kuuluvas poolautobiograafilises raamatus „Liar’s Poker”. Seda, kas Alexanderil ka oma kartulipositsiooniga teenida õnnestus, Lewis ei kirjuta. Igatahes läks ta sellega välja suurema riski peale kui naftafutuure ostes, sest erinevalt naftast, teraviljast ning teatud liha- ja piimatoodetest on kartul ja köögivili regionaalse või kohaliku turuga kaup – nende hind kõigi maailmasündmuste peale tõmblema ei hakka.
Üks paari aasta eest läbi viidud ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) uuring, mis hõlmas 70 toidupuuduse riskist enim ohustatud maad, leidis koguni, et kartulihinna inflatsioon on vaadeldud riikides olnud palju aeglasem kui teraviljahindade oma. FAO soovitus vaestele riikidele oli seepärast kasvatada rohkem kartulit, mille hind sõltub ennekõike kohalikest ilmastikutingimustest.
Eesti puhul ennekõike kohalikest ilmastikuoludest sõltumise jutt päris ei kehti, sest oluline osa poes müüdavast kartulist ja köögiviljast on meil importkaup.
Kust ja kui palju kartulit imporditakse, sõltub aastast. Näiteks tänavuse aasta esimesel viiel kuul toodi kartulit statistikaameti andmeil kõige enam sisse Soomest, mullu samal ajal aga Leedust, kusjuures koguseliselt oli tänavune koguimport mullusest viis korda väiksem, rahalises arvestuses kaks korda väiksem.
Põhiline osa köögiviljaimpordist tuli tänavu esimesel viiel kuul Hollandist (rahalises arvestuses 37,5%), Lätist (20,8%) ja Hispaaniast (19,3%). Kuigi sisseveokogus tonnides oli mullusega võrreldes veerandi võrra väiksem, oli impordi rahaline väärtus enam-vähem sama, mis näitab, et sisseveohinnad olid tänavu oluliselt kõrgemad. Põllumajanduses on aastad harva vennad.
