Kui Kreeka ei jõua kreeditoridega (peamiselt EL, EKP ja IMF) lähipäevadel kokkuleppele abiprogrammi jätkamise tingimuste suhtes, ei suuda ta oma kohustusi võlausaldajate ees täies mahus täita. Teatavasti on lähiaja suurimad tagasimaksed vaja teha juuni lõpus Rahvusvahelisele Valuutafondile (1,6 miljardit eurot) ning juulis ja augustis Euroopa Keskpangale mõlemal kuul üle 3 miljardi euro. Euroopa Keskpank annab praegu Kreeka pangandussektorile regulaarselt likviidsusabi.

Kui Kreeka ei maksaks keskpangale võlga tagasi, seaks ta ohtu likviidsusabi jätkumise, mis võiks viia riigi pangandussektori kokkukukkumiseni. Teatavasti võetakse Kreeka pankadest praegu hoiuseid suurtes kogustes välja. Likviidsusabi peatamine võib aga tuua kaasa kapitalikontrolli, et peatada pankadest massilist hoiuste väljavõtmist ja nende suunamist välismaale. Kapitalikontrolli kehtestamine võib omakorda tingida, vähemalt kiirema sammuna, mingisuguse alternatiivvaluuta kasutamise või mitteametlike võlakirjade (IOU-d) emiteerimise. Kreeka maksejõuetuks muutumine võib viia riigi küll lähemale euroalast lahkumisele, kuid see ei pruugi olla ainuke lahendus. 

Kui Kreeka pangandussektor peaks EKP likviidsusabi puudumisel sügavasse kriisi minema ning abiprogrammi peatumisega ei suudaks valitsus oma makseid teostada, pöörduks Kreeka majandus üsna kiiresti langusesse. Sellisel olukorral oleks otsene mõju Eestile tühine.

Meie väliskaubandusmahud Kreekaga on marginaalsed (eelmisel aastal vaid 0,06% Eesti kaupade ekspordist ja impordist), samuti on väga tagasihoidlikud meie välisinvesteeringud Kreekas ning Eesti finantssektori seotus Kreekaga. 

Eesti riik on garanteerinud EFSF-i kaudu küll Kreeka rahastamist ligikaudu 370 miljoni euroga, kuid Kreeka praegune võimalik maksejõuetus seda ei ohustaks, kuna selle tagasimaksekohustus on alles alates 2022.aastast. Iseasi on muidugi see, kas ka selleks ajaks on Kreeka nö jalad alla saanud. 

Hoopis teine küsimus on aga seotud kaudse mõjuga. Nagu juba ütlesin, ei tähenda Kreeka praegune maksejõuetus tingimata Grexitit, kuigi selleks on väga suur oht. Praegu on euroala oluliselt paremini kaitstud Kreeka lahkumisega seotud riskide suhtes. Koos suuremahulise varaostuprogrammi käivitamisega tekitas EKP nn tulemüüri Kreeka ohtude vastu, et muuhulgas pehmenda maksevõimetusega tekkivat ahelreaktsiooni mõju ja võimaliku finantskriisi.

Samuti vähendab Kreeka kriisiga seotud nakkusohtu see, et rahvusvaheliste investorite portfellides on praegu vähem Kreeka riigivõlakirju kui aastaid tagasi ning Euroopa pangad on vähendanud oma seotust Kreekaga.

Kui võrrelda 2011-12. aastate finantskriisi, kui euroala perifeeriariikide võlakirjade tootluste vahe Saksamaa omadega tõusid kõrgustesse, siis praegu on olukord hoopis teine ehk need vahed on kordades väiksemad. Euro on dollari suhtes alates märtsi algusest isegi veidi tugevnenud. Euroopa aktsiaturud on küll viimase paari kuuga allapoole tulnud, kuid Kreeka mõju selles on vaid üks paljudest ja ilmselt mitte kõige olulisem. 

Samas ei saa me mööda vaadata Kreekaga seotud ebakindlusest Euroopas ja selle negatiivsest mõjust majandusele. Kreeka maksejõuetus või, veel hullem, Grexit, suurendaks ebakindlust veelgi, kuid tõenäoliselt ajutiselt. Reaalsel Grexitil oleks psühholoogiline efekt teiste riikide suhtes- ebakindlus suureneks ning tõstaks riskipreemiaid, eriti just nõrgema majanduse ja riigirahandusega riikides.