Tööandjad soovitavad: viis vajalikku sammu Eesti majanduse suurima takistuse kaotamiseks

Tööandjad on vähemalt viimased kolm-neli aastat rääkinud tulevasest tööjõupuudusest kui Eesti suurimast takistusest majanduses. Terve selle sajandi jooksul on teadlased teadnud, et probleem saabub. Teadnud on ka poliitikud, aga pole tahtnud teada.

See pole enam ammu mingi uudis. Uudis oleks see, kui keegi selle teemaga riigi tasandil ka sisuliselt tegelema hakkaks.

Seda probleemi on tunda saanud tööandjad põllumeestest IT-juhtideni. Kõikjal valitseb puudus. Nüüd on inimeste puudus jõudnud otsaga avalikku sektorisse. Pääste, politsei, eakate ja haigete hooldus ning muud riiklikud teenused vaevlevad inimkäte ja ajude puuduses ning ka see oli lihtsasti ette ennustatav. See ei ole nende institutsioonide probleem, nagu seda tihti avalikus ruumis kuulda saab, vaid osa meie pikaajalistest arengutest. Olukord ei parane, vastupidi, järjest hullemaks läheb.

Kuna õige aeg on käest lastud, tuleks võtta see probleem riigi prioriteediks ning tegeleda süsteemselt nii lühi- kui ka pikaajaliste lahendustega. Pikemas perspektiivis on lahendusvariandid komplekssed ning teiste riikide kogemuse ja teadlaste analüüside põhjal küllaltki hästi teada.

Mida tuleks teha:

1. Perepoliitika muutmise abil tuleb püüda sündimust suurendada. Kuidas seda teha, kui tõhusad need meetmed on, pole siinse arutelu objekt, piisab, et mõistaksime sündimuse olulisust pikemas perspektiivis. Tegemist on erakordselt pikamõjulise meetmega - sündivuse suurendamiseks ja sündinud laste tööikka jõudmiseks kulub vähemalt 30 aastat.

2. Eakate tööea pikendamine. Kultuuriliselt ja ajaliselt ei ole see nii keeruline muutus kui eespool nimetatu. Põhiküsimus on siin elukestva õppe oluline propageerimine ja soodustamine. Kui ka inimesed on valmis töötama, aga neil puudub sobiv kvalifikatsioon, siis see tööturu olukorda eriti ei leevendaks.

3. Vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasatus. Siin on riik koos tööandjate ja töötajate organisatsioonidega teinud esimesed sammud inimeste paremaks kaasamiseks. Aga nagu ka eakate puhul on siin kvalifikatsiooniküsimus otsustava tähtsusega.

4. Avaliku sektori töötajaskonna oluline vähendamine. Eesti ei saa endale lubada nii suurt ja rasket avalikku sektorit, kui meil täna on. Riigireformist on tööandjad rääkinud viimased neli aastat. Haldusterritoriaalne reform käib, kõiges muus ei näe me olulist edasiminekut. Soovitame kogu avalikku sektorit süsteemselt koomale tõmmata. Peale muude oleks siin see kasutegur, et erasektori jaoks vabaneks suur hulk haritud tööjõudu.

5. Eestimaalaste koju naasmise maksimaalne hõlbustamine, aidates neil lahendada ümberasumisega seotud praktilisi probleeme, nagu näiteks kooli- ja lasteaiakohtade leidmine.

Et me pikemaajaliste lahendusteni üldse jõuaksime, tuleks kiiremas korras leevendada välistööjõu tähtajalise töötamise piiranguid. Näiteks toetame me tähtajalise elamisloaga lühiajalise töötamise kvoodi alt väljaviimist ja pikendamist kahele-kolmele aastale, nagu on siseministeeriumi töörühmas välja pakutud. Samuti tuleks spetsialistide palkamine (kes saavad üle keskmise palga) kvoodi alt välja viia.