Esimesed päikesekellad pärinevad umbes aastast 3500 e.m.a. Ligikaudu 1400 aastat e.m.a leiutatud veekella kõige arenenumad mudelid loodi ajavahemikul 100 aastat e.m.a kuni 500 aastat m.a.j Kreeka ja Rooma meistrite poolt.
Nagu juhtus paljude asjadega Euroopas, peatus pärast Rooma impeeriumi allakäiku umbes tuhandeks aastaks ka kellade areng. Kümnendal sajandil ilmusid kaasaskantavad päikesekellad, mille peenemad mudelid võtsid arvesse päikese asendi muutumist maa suhtes (nagu sellest tollal aru saadi) eri aastaaegadel.
14. sajandi algupoolel hakati Itaalia linnade tornidesse ehitama suuri mehhaanilisi kellasid, mida ei pannud tööle enam vesi, vaid langevad raskused. 15. sajandil aga leiutati uus lahendus – vedru jõul liikuv kell. See tegi võimalikuks väiksemate, kaasaskantavate ajamõõtjate ehitamise.
Esimene viide taskukellale pärineb aastast 1462, samuti Itaaliast, kirjast, millega kellameister Bartholomeo Manfredi pakub Manta markiile paremat uuri kui Modena hertsogil. Teada on ka, et sageli taskukella leiutajaks nimetatud Nürnbergi lukksepp Peter Henlein valmistas aastaks 1510 neid juba regulaarselt.
Algselt oli kelladel vaid tunniosuti – mehhanism oli liiga ebatäpne, et minutiosutist erilist kasu oleks olnud. Esimest korda mainitakse minutiosutiga kella 1475. aastal. Vanim säilinud sekundiosutiga kell pärineb 1586. aastast. Asjatundjate hinnangul ei saanud see aga täpne olla ning kolmas osuti pidi pigem näitama, et kell töötab. Kaasaskantavad kellad piirdusid veel tükk aega vaid tundide mõõtmisega, enne kui vedrumehhanism piisavalt täpseks suudeti arendada. Esimesed suhteliselt täpsed mehhaanilised kellad tegi võimalikuks Galileo Galilei visandatud ja 1657. aastal Hollandi teadlase Christiaan Huygensi ehitatud pendelmehhanism. Tasku-uuride puhul aga seda kasutada ei saanud. 1675. aastal leiutas Huygens praegugi kasutatava tasakaalurattaga vedrumehhanismi, tänu millele jõudsid taskuajamõõtjad kümneminutilise täpsuseni päevas.
Esimene inimene, kes teadaolevalt kella käe peal kandis, oli Prantsuse matemaatik Blaise Pascal, kes olevat oma taskukella nöörijupiga randmele kinnitanud.
Alguses vaid nipsasi
Esimese tõelise käekella valmistas Šveitsi kellafirma Patek Philippe 1868. aastal. Algselt oli käekell mõeldud vaid naiste iluasjaks – mehed kandsid tollal ju kolmeosalist ülikonda ja seega ka uuri vestitaskus.
Esimese meeste käekella valmistas aastal 1904 Louis Cartier oma sõbrale, Brasiilia lennunduspioneerile Alberto Santos-Dumontile, kes soovis ka taevaavarustes liigeldes täpset aega teada, ilma käsi õhusõiduki juhthoobadelt võtmata. Meeste seas saavutas käekell populaarsuse Esimese maailmasõja päevil, mil ohvitserid avastasid, et see on kaevikus märksa praktilisem kui uur.
End käe liikumise jõul üles keerava kella leiutas Mani saare kellameister John Harwood, kes selle ka Šveitsis patenteeris. Tema 1928. aastal asutatud firma suutis müüa 30 000 ajamõõtjat, enne kui kolm aastat hiljem suure depressiooni keerises põhja läks. Tema leiutist arendas edasi Rolex, tuues 1930. aastal turule legendaarseks saanud mudeli Rolex Oyster Perpetual.
Esimesed elektri jõul töötanud kellad valmisid juba 19. sajandi keskel. Valdav enamus nüüdisaja elektroonilisi ajamõõtjaid on kvartskellad, mida ajab ringi generaatori jõul toimiv elektrimootor. Generaatori sageduse hoiab püsivana tema poolt võnkuma pandud kvartskristall, mille omavõnkesagedus on väga stabiilne. Kvartskäekella prototüübid valmistati 1962. aastal Šveitsis, seitse aastat hiljem tõi Seiko turule esimese mudeli.
Enamik kelladest mõõdab aja möödumist mingist kokkuleppelisest punktist, näiteks päeva vms algusest. On aga ka kellasid, mis näitavad hoopis, kui palju aega mingi tulevase sündmuseni jäänud on. Hulganisti tekkis sääraseid ajamõõtjaid enne 2000. aasta saabumist, mil perspektiiv kolme järjestikkuse nulli lähenemisest hullutas inimesi arvama, et kätte jõuab uus aastatuhat.

* * *

Mis see aeg on?

•• Sellal, kui praktilise meelega surelikud tegelesid aja mõõtmisega, püüdsid filosoofid, kellel vähemalt kuulsus senini elus püsib, selgusele jõuda, mis see aeg siis lõppude lõpuks on.
•• Schopenhauer näiteks kasutas levinud metafoori, võrreldes aega jõega, olevikku aga kaljuga keset seda jõge, täpsustamata, kas jõgi voolab tuleviku või mineviku suunas. Oleviku kujutamine kaljuna jätab avatuks mõlemad võimalused. Mõni eelistab aga olevikku võrrelda paadiga, mida ajavool minevikust tulevikku kannab.
•• Kristlikus käsituses on aeg lineaarne, kindla alguse ja lõpuga, mis on piiritletud maailma loomise ning otsaga. Mõni idamaine usund (näiteks budism) näeb aega ringikujulisena, kus samad sündmused tsükliliselt korduvad.
•• Kui Newtoni jaoks oli aeg sama reaalne kui objektid, siis teiste jaoks sugugi mitte (nende jaoks ei olnud sageli objektidki reaalsed). Iseäranis seati kahtluse alla mineviku ja tuleviku olemasolu. Mõni aga püüab tõestada olevikugi ebatõelisust.