TOODE: Õlle sünnihetke ei mäleta keegi
Esimesed kirjalikud märgid õlle kohta pärinevad Mesopotaamiast, täpsemalt Babülooniast. Sealt leitud kivitahvlite järgi pruuliti tollal õlut odrast ja nisust. Tõenäoliselt sai Paabeli linna elanikkond märjukese valmistamise kunsti päranduseks muistsetelt sumeritelt.
Mesopotaamiast liikus õlu vanade egiptlasteni. Saku õlletehase koduleheküljel tsiteeritakse ka tollest ajast pärinevat retsepti, milles soovitatakse võtta üks osa otra, üks osa soola ja üks osa värvohaka seemneid. Et humalat tollal ei tuntud, lisati veel lupiini ja mitme Assüürias kasvava taime juuri. Teadlased aga ei välista ka võimalust, et õllelaadset jooki valmistasid tollal üksteisest sõltumatult veel mitme kultuuri esindajad.
Õllelembesed juba vanasti
Igatahes jõudis õlu Egiptusest Euroopa mandrile ja ka Briti saartele. Muistsed germaanlased olla samasuguse õllelembusega silma paistnud kui nende järeltulijad meie päevil. Tollal lisati õllele igasugu mõeldavaid ja mõeldamatuid komponente, nagu tammekoort, raudrohtu või mürri. Nii mängiski alkohol sageli kõikvõimalike ürtide kõrval joovastava mõju tekitamisel üpris väikest rolli.
Humalamärjukeseks kujunes õlu keskaja alguses. Mõni usub, et humalat kasvatati Hiinas juba 10 000 aastat tagasi. Euroopasse olevat selle osseetide kaudu toonud hunnid Suure Rahvasterändamise ajal. Esimest korda leiab humala kasvatamine Euroopas mainimist eri allikate järgi kas aastal 736 või 768, esmamärge selle kasutamisest pruulimisel pärineb 1079. aastast.
Millal täpselt õlu Eestisse jõudis, teada ei ole. Esimene kirjalik teade pärineb aastast 1284, mil Saaremaa piiskop nõudis õlleandamit. Kuna dokumentaalsed tõendid puuduvad, seisab hulk uurijaid risti vastupidistel seisukohtadel selle suhtes, kas muistsed eestlased enne võõrvallutajate tulekut õlut tundsid või mitte.
Keskajal valmis õlu eeskätt kodusel teel. Suured pruulikojad (tolle aja mõistes) kujunesid valdavaks 14.–15. sajandil seni enda tarbeks õlut valmistanud kõrtside ja kloostrite baasil. Maailma vanima tegutseva pruulikoja tiitliga uhkustab samanimelises Baieri linnas paiknev Weihenstephan, mille ajalugu ulatub tõestatavalt vähemasti 1040. aastasse. Samas väidab Tšehhi tootja Zatec, et omab dokumente, mis näitavad, et tema pruulikoda maksis õllemaksu juba 1004. aastal.
Erinevate õlleliikide üleslugemine läheks ilmselt pikale, küll tuleks aga ära mainida üks oluline verstapost. Revolutsioon toimus õlletootmises 1840. aasta paiku, mil Gabriel Sedlmayr noorem Baieris asuvas Spateni pruulikojas ja Anton Dreher Viinis töötasid välja nüüdisaegse õlletootmistehnoloogia, mis kasutab põhjakääritamist. Sedlmayr valmistas tumedat, Dreher tõenäoliselt punast õlut. Praegu Plzeni nime kandvas Tšehhi linnas pruuliti aga 1842. aastal esimene läbipaistev hele õlu, Pilsner Urquell. Varem valmistati õlut nimelt pinnakääritamise teel, selline hele humalajook on aga sogane nagu Saksa nisuõlled või koduõlu. Põhjakääritatud Pilsner Urquelli võib aga pidada nüüdisaegse heleda õlle esiisaks.
Ühe liitri õlle valmistamiseks kulub keskmiselt 175 grammi ehk umbes 5000 linnase tera, 2 grammi pressitud käbi-humalat ning 4–5 liitrit vett. Enamasti kasutatakse heledaid linnaseid. Seda ka tumedate õllede puhul, millele värvuse andmiseks lisatakse tõmmumat karva linnaseid, mõnel puhul muidki värvaineid, näiteks karamelli.
* * *
Baieri õllepuhtuse seadus pigem reklaamitrikk
•• Keskajal tekkis probleeme õlle kvaliteediga. Mõni tootja lahjendas oma jooki veega, mõni kasutas näiteks humala asemel mõnd odavamat ainet. Ametivõimud püüdsid loomulikult sellistega võidelda. Üks tuntumaid on Baieris 1516. aastal kehtestatud õllepuhtuse seadus, millele väidab oma humalajooki vastavat praegugi valdav osa kunagise Püha Rooma keisririigi alade tootjatest. Samalaadseid reegleid kehtestati küll hulgaliselt varasematelgi sajanditel, kuid võrreldavat tuntust ei ole need saavutanud. Seaduse järgi võis õlu sisaldada vaid linnaseid, humalat ja vett. Seega võib kulmu kergitama panna näiteks Hefe-Weizenbieri pudelil ilutsev kinnitus baierlaste seadusega kooskõlas olemisest – seadus ei luba ju ei pärmi (Hefe) ega nisu (Weizen).
•• Tänavusel jalgpalli MM-il põhjustas paksu verd, et staadionidel müüdi vaid võistluste ametliku sponsori, USA õllegigandi AnheuserBusch pruulitavat Budi, mis sisaldab riisi ega vasta seetõttu sakslaste iidsele seadusele.
