Tema leiutis ei olnud aga praktiliselt kasutatav ega jõudnud tootmisse. Howe’i vaimusünnitisele sarnase toote lõi 1890-ndate algul ameeriklane Whitcomb L. Judson, kes püüdis selle abil lahti saada tülikatest kingapaeltest. Mitme teisegi leiutisega silma paistnud Judson müüs kingadele ja saabastele mõeldud kinnitusmoodust läbi oma firma Universal Fastener. Nii Howe’i kui ka Whitcombe’i leiutised kasutasid siiski kahe poole kinnihaakimiseks konkse ja auke.
Meile tuntud haakuvate hammastega tõmbluku isa tiitlit võib kanda Rootsi päritolu kanadalane Gideon Sundbäck, kes töötas Judsoni firmas ja abiellus tema tütrega. Leiutis sündis 1914. aastal, patendi sai Sundbäck kolm aastat hiljem. Algselt kasutati tõmblukku eeskätt tubakakottidel ja saabastel, 1920–1930-ndatel hakkas see levima ka lasteriietel ja meeste pükstel. Tollased tõmblukud olid kõik ühest otsast kinni, seega ei saanud need esialgu näiteks jopenööpe asendada.
Turg: 4,3 miljardit dollarit
Praeguseks valmistatakse tõmblukke mitmes eri vormis, neid rakendatakse kõikvõimalikel toodetel – maailma tõmblukuturu maht küünib 4,3 miljardi dollarini. Sellest umbes 45% voolab ühe firma, Jaapani kontserni YKK Group suurde kaukasse.
YKK-le ei pääse ükski teine ettevõte lähedalegi – suurimad konkurendid jäävad kuue-seitsmekordselt alla. Umbes kolmandikku maailma turust jagab aga tuhatkond Hiina väiketootjat.
Tokyos Tadao Yoshida poolt 1934. aastal oma pankrotistunud tööandja varemeile asutatud ettevõte sai pärast mitut nimevahetust üksteist aastat hiljem nimeks Yoshida Kógyó Kabushiki-gaisha, mis tosina aasta eest arusaadavatel põhjustel YKK-ks lühendati. YKK registreeriti firma kaubamärgina aga juba 1946. aastal. Kontsern toodab lisaks tõmblukkudele muidki kinnitusvahendeid, arhitektuuritooteid ja tööstusseadmeid. Tööstusseadmeid valmistab firma eeskätt enda tarbeks – omal ajal ei leidunud nimelt Tõusva Päikese maa masinaehitajate seas selliseid, kes oleks vaevunud alustavale tehasele eritellimusel töövahendeid valmistama.
Pärast Teist maailmasõda vallutas YKK kiiresti 95% kodumaisest turust, kuid ettevõtte püüded oma tooteid eksportida põrkusid tollibarjääridele. Neist ümber hiilimiseks asutas firma 1959. aastal Uus-Meremaal oma esimese välismaise tütarettevõtte.
USA-s ei suutnud YKK esialgu turu tollastele valitsejatele vastu hakata. Tasapisi, täites õigeaegselt väiksemaid tellimusi, õnnestus hankida ka juba suuremaid. Hiljem aga ei läinud USA tõmblukutootjad kaasa rõivatööstuse laienemisega välismaale, loovutades nii olulised positsioonid võitluseta YKK-le.
Nüüdseks tegutseb 70 riigis kokku 122 YKK tütarettevõtet, neist Eestile lähim asub Soomes. Kokku saab kontsernilt palka pea 40 000 inimest, kellest umbes 45% paikneb Jaapanis. Enamikke allettevõtteid juhivad aga jaapanlased, sest kontsern kardab, et kohalikel tekiks raskusi peakorteriga suhtlemisel. Praegu seisab firma eesotsas asutaja poeg Tadahiro Yoshida, kelle perele kuulub 31% kontserni aktsiatest.
Tadao Yoshida olevat juhtinud oma ettevõtet nagu ususekti, mille pea ta ise oli, keelates näiteks töötajatel golfi mängimise. Tema poeg kommenteeris Forbesile, et kui ta pärast isa surma 1993. aastal ettevõtte juhi kohale asus ja ühel päeval teatas, et läheb golfi mängima, ilmnes, et värskes õhus pallitoksimise austajaid peitus ettevõttes siiski üksjagu. Firmakultuur juhindus asutaja raamatutes sõnastatud filosoofiast, mida ta ise nimetas “vooruslikuks tsükliks”. Selle järgi peaks toodete kvaliteet pidevalt tõusma ja hind langema. Ta vandus ka, et ei vii ettevõtet kunagi börsile, vaid jagab seda töötajate ja võtmetähtsusega äripartneritega.
Ükski ettevõtte praeguse juhi neljast tütrest ettevõttes ei tööta. Et aga Yoshidad loevad kõiki töötajaid pereliikmeteks, läheb firma lõpuks neile üle, kinnitas perepea.