Toomas Luman: poliitikud peavad maksusüsteemi külmutama ja muutma koolikorraldust
•• Eesti on nüüd kuu aega elanud euroalas. Kuidas elu teile kui eurosõdalasele keset rahvusvahelisi valuutasõdasid paistab?
Meil ei ole ju veel mingit valuutasõda. See on mingisugune analüütikute väljamõeldis. Ma usun, et riikide keskpankurid on omavahel selgusele jõudnud, et kui eri valuutade vahel praegu mingisugust sõjategevust korraldada, siis kriisist välja tulles ei võidaks keegi mitte mingisuguseid eeliseid. Sõdimisest tulenev ebastabiilsus paistab palju suurema probleemina kui ühe poole teoreetiline võit.
•• Milliseid võimalusi annavad valuutade erinevad kursid ehitustandril?
Ei ole mingisuguseid erinevaid võimalusi, sest kõik kursid on ju fikseeritud. Meie ühel turul Ukrainas valuuta tõepoolest kõigub, kuid see tekitab pigem probleeme kui võimalusi. Teistel turgudel on fikseeritud kurss.
•• Milline raha on Ukrainas grivna kõrval autoriteetne valuuta?
Ukraina on selles mõttes viisakas ja viks riik, et valuutaülekanded riigi sees on keelatud ja tehingud tehakse grivnades. Slaavi mentaliteedi tõttu on kõik tehingud seotud maailma reservvaluuta dollariga.
Ma ei ütle, et sellel oleks mingisugust majanduslikku sisu, kuid sarnaselt Venemaaga on dollar ikkagi valuuta number üks.
•• Kas Ukrainas ja Baltikumis äri ajades on kuidagi võimalik teenida valuutakursside erinevuste pealt?
Pikaajaliste lepingutega kipub olema nii, et sellega saadakse rohkem peksa kui võidetakse. Ma ei tea kedagi, kes pikaajalises äris suudaks kursi kõikumiste pealt võita. Seda püütakse pigem vältida, aga päeva lõpuks te seda finantsinstrumenti osta ei saa ja riski võtab ettevõtja.
•• Kas tegutsemine samal ajal Baltikumis ja Ukrainas näitab teie kontserni parima võimekuse arengusuunda?
Ma ei ütleks. Pigem on see ajalooliselt niimoodi kujunenud. Me oleme palju asju teinud oma suuremate klientidega, kes on soovinud, et oleksime nende partner ka teistes riikides. Niimoodi sattusime koos Baltic Beverages Holdinguga Ukraina turule. Nüüd oleme sinna lihtsalt jäänud.
Meie valdav kogemus Ukrainas on seotud meie partneritega – välisinvestorite, mitte kohalike ettevõtetega. See ei tähenda, et me poleks kohalikele ettevõtetele töid teinud.
•• Kas see tähendab, et kolmandate riikide investoritega on Ukrainas lihtsam äri ajada?
Ei-ei. Küsimus pole selles, kas on lihtsam. Äri ajavad inimesed, mitte ettevõtted. Kui sul on mingisuguste klientidega varasemast ajast head kogemused, siis keerulistel turgudel tahavad nad ikka koos sinuga tegutseda, mis lisab neile teatavat kindlustunnet.
•• Kuidas kontserni bilanss praegu riikide vahel jaguneb?
Praegu valitseb pea sajaprotsendiliselt Eesti turg. Lätis ei tegutse me praegu üldse, Ukrainas marginaalselt, Leedus ka väga vähesel määral. Leedus tegutseb meil kinnisvaraettevõte, aga mitte ehitus.
Ei saa salata, et nendest neljast riigist sai Eesti majanduskriisis kõige paremini hakkama. See on ka põhjus, miks teised turud on oluliselt rohkem vähenenud. Kuid ka Eestis on ehitusmahud drastiliselt kukkunud.
•• Kas Eestis on riigihanke kõrvale midagi muud ka juba tekkimas?
Mingil määral on erakliente olnud kogu aeg, kuid põhiliselt tellib avalik sektor. Ma ei usu, et ka avalik sektor muidu nii palju telliks, kuid tänu Euroopa fondidele on meil tarvilik see raha investeerida.
•• Pärast majanduskriisi puhkemist, kui riigihanked said olulise rolli, sattusid ehitusettevõtted keerulisse olukorda. Ühel hetkel sattus kogu sektori maine löögi alla, sest valdavaks sai hanketulemuste totaalne vaidlustamine.
Siin te ajate midagi totaalselt segi. Ehitusettevõtjad ei vaidle omavahel, vaid nad hagevad tellijat. Vaidlused tekivad vaid ühel juhul: kui hankedokumentatsioon pole pädevalt ette valmistatud ja kui tellija astub samme, mis ei tulene seadustest. Ma pean siin silmas nii loodusseadusi kui ka inimese kirjutatud seadusi. Kui ettevõte tunneb, et nende ebaselgete sammude kaudu on nende huvid kahjustatud, siis vaidlustatakse hanke tulemused. Millegipärast püüavad paljud riigiametnikud ja poliitikud näidata, et ehitusettevõtted kaklevad omavahel, kuid ehitajatel pole hankeprotsessis omavahel üldse võimalik kakelda.
•• Varem ei paistnud nii suuri vaidlusi olevat. Miks see halvasti korraldatud riigihangete probleem just nüüd, kriisiajal esile tuli?
See probleem on kestnud juba pikemat aega. Kui turul on tööd rohkem, siis võib-olla sageli huvitatud pool, kes tundis, et tema huvid said riivatud, lihtsalt ei alustanud vaidlusi, sest vaidlemise protsess ise on suhteliselt kulukas. Kui tööd on vähem, ollakse vaidlustes palju põhimõttelisemad.
•• Kas probleem peitub ametnike pädevuses või riigihangete seaduses?
Mina arvan, et praegu pole seaduse tekstil suurt häda midagi. Dokumente ei valmista ette ainult ametnikud, sageli need tellitakse kusagilt. Minu hinnangul peitub probleem hankedokumentide ebapiisavas läbitöötamises. Ja sageli võtavad tellija esindajad hankeprotsessis ette mingisuguseid kummalisi samme.
•• Kas siin võib lõhnata korruptsiooni järele?
Vandenõuteooriaid võib punuda, kuid ma arvan, et 90 protsendil juhtudest on tegemist lihtsalt ebakompetentsusega. Sageli on nii, et inimene, kes jagab inseneriteadust, ei jaga juurat või vastupidi. Selle tõttu pole hankeobjekt üheselt määratletud.
•• Kas probleem pole selles, et me hööveldasime kriisi käigus riigi nii õhukeseks, et kompetentsust ja võimekust pole lihtsalt järele jäänudki?
Pidage nüüd kinni. Kust kohast see riik nüüd nii õhukeseks hööveldati? Sellist asja pole ollagi. Riigiasutustes koondati valdavalt ära vaid täitmata töökohad.
•• Nii et Eesti riigi kokkuhoiupoliitika meenutab Gorbatšovi perestroikat. Siis kadus esimesena ära Nõukogude Liidu Rahufond, mis sai raha Teises maailmasõjas hukkunud kangelastelt, kes olid kantud autöölistena suurettevõtete palgalehele. Perestroika ajal aga koondati nad ära esimeses järjekorras.
Selle kohta ma ei oska öelda, sest pole Gorbatšovi perestroika peensustega kursis. Kuid riigihangetega on asi palju lihtsam. Kui dokumentatsioon ei suuda üheselt kirjeldada, mis asi on hankeobjekt, siis tulevadki raskused.
•• Kust see probleem alguse saab? Kas ministeeriumid ei tee hangete korraldajate üle piisavalt järelevalvet või on olemas mingi spetsialistide ringkaitse?
Mina ei ole hangete korraldajate siseeluga nii hästi kursis. Kuid ehitajate poolelt näeme seda, et kuulutatakse välja hange, olgu see jupp teed või hoone, ent see pole üheselt mõistetavalt dokumenteeritud.
Riigi Kinnisvara AS on teistest hangete korraldajatest palju kompetentsem. Ka ehitusettevõtjate liit on seda arvamust korduvalt väljendanud, et riigi tellimusel korraldatavad hanked võiks kõik koondada RKAS-i kätte. Teede ehitamisega ei peaks see erandina nii olema. Kuid kui üks riigiasutus tellib üks kord kahekümne aasta jooksul ühe hoone, siis ei teki tal vajalikku kompetentsust mitte kuskilt.
Pikaajalise kogemusega kompetentsed spetsialistid saavad tekkida ainult seal, kus nad on aastaid ja aastaid sarnase töö peal palgal.
Soomes on riiklikud tellimused ühe organisatsiooni käes ja munitsipaaltellimused teise käes. Soome on suurem ja rikkam ning saab pidada kahte organisatsiooni. Meie saaksime hakkama ühega.
Kas meil on korruptsiooni või seda ei ole, aga üks on kindel: ühte koondatud organisatsiooni töötajate üle järelevalve tegemine on palju lihtsam ja odavam.
•• Kas kohalike omavalitsuste tellimused tuleks Eestiski koondada?
Ma tean, et mõned riigiõiguse asjatundjad väidavad, et meie omavalitsus on põhiseadusest tulenevalt nii sõltumatu, et temale ei tohi midagi ette kirjutada. Ma ei usu, et Soome põhiseadus on meie omast oluliselt ebademokraatlikum.
•• Tallinn läks juba mitu aastat tagasi koolidega RKAS-i alt ära ja on nüüd eraõiguslike partneritega väga õnnelik.
Ma ei tahaks neid üksikjuhtumeid kommenteerida. Süsteem vajab korrastamist, ja see pole mingi saladus ega ka raketiteadus. Ehitusettevõtjate liit on oma seisukohast riigivalitsejatele teada andnud ja nüüd ootame lihtsalt samme.
•• Mis sammud need peaksid olema? Kas tuleb hakata seadust muutma?
Riigi tellitavates asjades pole seadusemuudatust vaja, piisab üksnes korraldusest, et nüüd teeb neid asju RKAS. Kui seadust on vaja muuta, siis meil pole 50 osariigiga USA, kus iga osariigi arvamust tuleb küsida. Kui tahe on olemas, siis ei võta selle korraldamine palju aega.
•• Kaks aastat tagasi Ärilehele antud intervjuus ütlesite, et poliitikute soovimatus ettevõtjate nõuandeid kuulda võtta teeb teid murelikuks.
Loomulikult arvavad poliitikud, et ettevõtjad annavad neile lolli nõu ega võta kogu ühiskonna vajadusi arvesse. Minu arusaamist mööda kohtab Eesti ühiskonnas eri ühiskonnagruppide vahel liiga vähe argumenteeritud arutelu. Diskussioon peaks asja edasi viima. Palju kasutatakse demagoogiat, ja see ei vii arutelu edasi.
•• Kas valimised on teinud poliitikud veidi tähelepanelikumaks teie ettepanekute vastu?
Ettevõtlusorganisatsioonid on üritanud oma seisukohti viimastel kuudel mitte väga tugevalt lauale panna. Poliitiline eliit on vahetult enne valimisi närviline ja isegi väga arukas ettepanek võib esile kutsuda tugevat kriitikat. Poliitikud võivad arvata, et mõni idee justkui toetaks nende oponentide seisukohti, ja siis asutakse seda ägedalt ründama.
Kuid ühiskond areneb õiges suunas, sest ettevõtjate jutte pannakse ikka tähele. Kümmekond aastat tagasi ei pandud meie jutte suurt millekski. Praegu üritatakse isegi ettepanekute tagasilükkamist kuidagiviisi põhjendada. Minu hinnangul on kõik asjad liikunud paremuse poole.
Diskussiooni kvaliteet ja ühiskonna jõukus on paranenud ühel ajal. Kuid me ei saa seda edenemist pidada absoluutseks mõõdupuuks, sest võib-olla mõnede teiste otsuste puhul oleks meil läinud hoopis palju paremini.
Ka olukorra halvenemise korral ei saa me ainult süüdistada oma valesid otsuseid, sest me ei oska mõõta välismõjude ja meie endi otsuste koosmõju. Targad otsused võivad halba välismõju minimeerida.
•• Kui pika aja peale te oma äri planeerite ja julgete ärikeskkonda ennustada?
On olnud perioode, kus oleme arvanud, et suudame juba kolm aastat ette arvata. Kui kriis algas 2008. aastal, siis tegime plaane iga kolme kuu tagant ümber. Ka meie kõige mustemad stsenaariumid osutusid iga kord tegelikkusega võrreldes optimistlikeks. Tegelikkus oli kohati kuni kaks korda hullem.
•• Kas nüüd on põhi käes?
Jagan selle teema kaheks. Kinnisvara poolel on põhi kindlalt käes. Kas ta käib nüüd kaks või kolm protsenti üles või alla, ei muuda üldist pilti. Hinnasurve on kadunud. Aasta tagasi tahtis iga klient suurt allahindlust ja igasuguseid eritingimusi. Praegu seda pole. Korterite müük läheb ja uued arendused saavad alguse.
Euro annab oma osa, sest paljud üksikkliendid on Skandinaaviast siin kortereid või suvilaid vaatamas.
Ehitusturul me ikka alles kompame põhja. Kuigi tööde mahu statistiline number näitab tõusu, on erakliente vähe ja sisendihinnad võivad kasvada kiiremini kui lepinguhinnad. Praegu ei julge küll öelda, et kõik need, kes on praegu elus, jäävadki ellu.
2011. aastal takerdume veel mutta ja 2012. aastal on juba kergem, sest erakliendid hakkavad uusi tellimusi turule tooma. Kui majandus püsib, siis kasvab ka ettevõtete julgus midagi renoveerida või ehitada.
•• Kes ehitussektoris ennast kõige ebakindlamalt peab tundma?
Siin ei ole üldist reeglit. Ellu jäävad suured ja väikestest ettevõtetest spetsialiseerunud firmad. Kõige rohkem kannatab keskmise suurusega ettevõte.
•• Kas suured peatöövõtjad peavad hakkama kadunud alltöövõtjate funktsioone üle võtma?
Eks aeg-ajalt tuleb ikka selliseid probleeme ette. Ma ei usu, et hakatakse üle võtma, leitakse uus.
•• Kas te järgmise aasta sama ajani julgete turgu prognoosida?
Meil siin omal on mingisugused arvutused tehtud eelarve jaoks, kuid ma ei julge nüüd küll ennustama hakata, kui palju turg selleks ajaks on kasvanud.
Ehitusturg on teatud inertsiga. Kui majandus hakkab tõusma, siis ehitus tuleb viivitusega järele.
•• Mida poliitikud peaksid tegema või mida vältima järgmise valitsemisperioodi jooksul?
Ma panen alati imeks vahel akadeemilistest ja ka poliitilistest ringkondadest esile kerkivaid arvamusi. Näiteks väitsid euroskeptikud, et euroga pole meil enam võimalik rahvusvaluutat devalveerida ega konkurentsivõimet suurendada. Tegelikult polnud meil seda võimalust juba krooni kehtestamisest peale.
Sellepärast pole ka olemas sellist ühte tarka soovitust valitsusele, et tehke nii ja siis hakkab hea. Kriisist väljudes on kõige tähtsam stabiilsus. Makse ei tohiks tõsta ja maksuseadusi ei tohi muuta.
Väita, et meil peaksid olema tohutult aktiivsed tööturumeetmed ja veel mingid muud meetmed – see on lapsejutt. Meie riik on nii vaene, et kui me hakkaksime riigieelarvest kusagile hoogsalt raha juurde pumpama, siis saaks see raha oluliselt kiiremini otsa kui suurematel riikidel. Kusjuures suuremate riikide kogemus on näidanud, et ka nendel pole sellistest meetmetest abi olnud.
Meid aitab ennekõike ikkagi korras riigimajandus. Eraettevõtlus saab teha oma plaane ainult siis, kui riigikassas on kohustuste täitmiseks piisavalt raha ja maksupoliitika ei too üllatusi.
•• Millised reformid siis aitavad riiki efektiivsemaks ja edukamaks muuta?
Ma räägin seda juba kümme aastat, et reformimist vajavad valdkonnad on haridus ja haldus. Üle 200 omavalitsuse pole Eesti-sugusele väiksele riigile lihtsalt mõeldav.
Reform ei pea algama kaardile pliiatsiga uute piiride vedamisest, vaid tuleb hakata defineerima, milliseid teenuseid peab kodanik kohalikult omavalitsuselt saama ja millisel viisil. Alles siis saab struktuuride kallale minna. Valdade arv pole ju iseenesest küsimus, pigem see, kuidas sama teenuste hulka efektiivsemalt kättesaadavaks muuta.
Teine probleem seisneb hariduses, mida ma ei hakkaks lahti harutama mitte kõrgharidusest, vaid hoopis teisest otsast – põhiharidusest.
Põhiharidus genereerib praegu tohutus mahus ebavõrdsust ja ebavõrdseid võimalusi. Ma ei näe siin üldse teistsugust lahendust kui see, et põhiharidus peab olema riiklik ühtsusharidus.
•• Mida see tähendab?
Haridusküsimusi peab lahendama riik ja ainult riik, mitte kohalik omavalitsus. Põhiküsimus on selles, et põhiharidust tuleb korraldada üle terve riigi ühesuguse kvaliteediga ja ühesuguse kättesaadavusega kõikidele lastele.
Kui me praegu räägime Tallinna eliitkoolidest, siis on äärmiselt rumal, et võidujooks toimub
juba esimesse klassi pääsemise nimel.
Soome haridussüsteem on maailma üks paremaid ja efektiivsemaid ja seal on see probleem lahendatud juba aastaid tagasi. Parim kool on see, mis on lapse kodule lähim, kui hariduse kvaliteet pole kõikuv.
•• Vähemalt alghariduse taset peetakse Eestis küll kõikjal ühtlaselt heaks.
Ma küll ei tea, mille alusel seda heaks pidada. Kutsekoolide direktorid väidavad, et põhikoolist tulevad noored jagunevad kolme rühma. Ühed on põhikooli lõputunnistuse täie õigusega kätte saanud, kolmandikust saab paarikuulise intensiivse järeleaitamisega asja, viimane kolmandik pole põhihariduse programmi omandanud ja ilmselt ei omanda seda mitte kunagi.
Kui põhiharidus oleks ühtlaselt hea, siis ei peaks jõukamad vanemad suuremate linnade tippgümnaasiumidele oma lastega tormi jooksma. Kui igal pool on sama kvaliteet, siis ei pea esimese klassi lapsega seda tegema. Tormi ei joosta ju mitte gümnaasiumiosale, vaid juba esimesele klassile.
•• Rocca al Mare erakool võtab rõõmuga vastu need lapsed, kes kesklinna eliitkoolidesse ei mahtunud.
See ju ongi ebavõrdsus, sest kõik vanemad ei suuda Rocca al Mare õppemaksu maksta. Meil süveneb üha rohkem olukord, kus vaesematest peredest pärit andekad lapsed tasalülitatakse ja ühiskond ei kasuta nende võimeid ära, sest ei hari neid piisavalt. Mina olen küll hästi parempoolse maailmavaatega, kuid mõned asjad on vaja just riiklikult ära korraldada. Kui looduse poolt andekaid ei arendata esimese kuue kooliklassi jooksul piisavalt, siis nad ei kasuta oma andeid tulevikus ühiskonnale vajalikult.
•• Kuidas siin riik midagi muuta saab?
Aga miks ei saa? On vaja vastu võtta seadusemuudatus, et põhiharidusega tegeleb riik, ja kõik muu on ainult korraldamise tehnika.
•• Esimese klassi võidujooks toimub ju ühe omavalitsuse piires sellegipoolest edasi. Põlva ja Tartu lapsevanemad ei jookse ju Gustav Adolfi gümnaasiumile tormi, seda teevad Tallinna elanikud.
Sellepärast Tallinna elanikud jooksevadki, et pole ühtsusharidust. Tallinna mainekas koolis on isegi õpetaja leidmine lihtsam kui vallakoolis. Kui haridus oleks riigi käes, siis oleks üpris lihtne otsustada, et nendes kohtades, kus õhtul pole kohe võtta ei teatrit ega ka kino, makstakse õpetajale suuremat töötasu. Siis on õpetajad motiveeritud sinna minema. Ükski väikevald pole ise suuteline sellist otsust ellu viima.
•• Kuidas mõjutab haridussüsteemi tasakaalustamatus teie suurt korporatsiooni?
No kuidas ta siis ei mõjuta? Selleks, et ühe väikese riigi elanikud elaksid tulevikus jõukalt, peaksid nad oskama toota suure lisaväärtusega tooteid, mida teised tahaksid kõrge hinna eest osta. Kui need inimesed pole piisavalt hästi haritud, siis oleks naljakas loota, et jõuame Euroopa rikaste riikide esiviisikusse või -kümnesse. Samal ajal on meie naaberriikides just selline edasiviiv haridussüsteem.
Soome koolis on esimesed üheksa klassi riiklik ühtsusharidus ja lastel pole vaja võidu joosta, vaid lihtsalt õppida. Õpetamise kvaliteet on ühtmoodi tagatud kauges Lapimaa vallas ja Helsingi kesklinnas. Võidujooks hakkab peale alles pärast üheksandat klassi.
•• Kui palju aega sellise muudatuse tegemine Eestis võtaks?
Kindlasti kuluks pärast poliitilise otsuse langetamist mitu aastat. Häda on selles, et selline fundamentaalne muudatus eeldab parteide konsensust. Ei saa minna nii, et üks koalitsioon teeb asja ära ja järgmine hakkab lammutama.
•• See paistab olevat libe tee nagu ka haldusreformiga, mida sõnades kõik toetavad, aga kui tegemiseks läheb, siis ei juhtu mitte midagi.
Selles ongi asi, et haldusreformi tegemiseks veel polegi läinud. Selle reformi läbiviimiseks on seni poliitiline konsensuslik tahe puudunud. Kõik ütlevad, et peaks, mitte keegi ei ütle, et peab ja teeme ära.
•• Kas poliitilise tahte puudumine muudab edu planeerimise võimatuks ka Eesti ettevõtjatele?
Perspektiivis on siin selge oht. Riigi konkurentsivõime kannatab.
•• Milliseks kujuneb negatiivne stsenaarium, kui samasugune kallerdamine edasi kestab?
Kui meil pole piisavalt palju kõrgelt haritud insenere, kes suudaksid kõrgelt arenenud toodete loomisel osaleda, siis üle lahe asuv Soome on nendes asjades võimekam. Soome edu üheks aluseks on just haridussüsteem. Soomes on kõrged maksud ja suur hajali territoorium – need asjaolud ei saa ometi soomlaste kasuks rääkida.
•• Kas ehitusvaldkonnas on võimalik moodustada saja või paarisaja inseneriga büroo?
Ehituses algab kõik projekteerimisest. Ma ei tea, kui paljud Skandinaavia suured inseneribürood kasutavad Eesti insenere. Siiamaani ei saa ehitusinseneride halva ettevalmistuse üle kurta. Mastaabiefekti loomiseks jääb Eesti paraku ikka alati väikeseks. Kunagi Nokia uuris siin oma insenerikeskuse rajamist ja takerdus, sest ei leidnud siit piisavalt elektroonikainsenere.
•• Eesti üks edukamaid rahvusvahelisi kaubandusärimehi Hillar Teder tellib oma objektide inseneritööd Skandinaaviast või Suurbritanniast, sest Eesti bürood on liiga väikesed.
Suurte projektidega võib seda ette tulla. Kuid sellised nähtused pole seotud hariduse kvaliteediga. Teder võib suure projekti tellida Helsingist või Londonist, aga mõned tema nišijoonised võivad olla tehtud just siin Eestis. Kvantiteeti ja kvaliteeti ei saa segi ajada.
•• Selleks, et lapsed peaksid matemaatika õppimist vajalikuks, peab neil olema mingisugune väljavaade neid teadmisi kasutada.
Minule oli üllatuseks, et gümnaasiumi on võimalik lõpetada ilma matemaatikaeksamita. Lapsed ei vali gümnaasiumis matemaatikat sellepärast, et põhikoolis jäi nende matemaatikabaas nõrgaks. Riigil on seda probleemi lihtne lahendada.
•• Enne kriisi usuti, et äri ajamiseks peab ettevõtja olema esmalt tugev Eestis, seejärel Lätis ja alles siis vaatama näiteks Skandinaavia poole. Millised muudatused toimuvad Eesti võimalustes oma äri arendada?
Eesti ettevõtjate põhituruks on Euroopa riigid. Mingi nišitootega võib ju ka mujal läbi lüüa. Eesti majandus on pärast kriisi päris heal stardipositsioonil, sest kui tootmismahud hakkavad kriisieelsele ajale järele jõudma, siis kulud on palju madalamad. Konkurentsivõime ja efektiivsus on olulisemalt paremad.
Nüüd tuleb silmas pidada seda, et kui tahame praegusest heast stardipositsioonist hoolimata edasi vaeseks jääda, siis peame kiirelt kasutusele võtma Skandinaavia riikide kuluka heaolumudeli. Siis me ei suudagi jõukate sekka areneda.
•• Inimesed ju tahavad heaolu.
Inimesed peavad ka sellega arvestama, et loodusseadused kehtivad kõigest hoolimata. Meie sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on seniajani oluliselt madalam kui arenenud riikides. Selleks, et lusti lubada, peab kusagilt raha tulema. Seni, kuni meie majandus ei suuda nii palju raha genereerida, ei saa me endale ka inimeste padjakesel kandmist lubada. Keegi peab lõbu kinni maksma.
Lõuna-Euroopa riikides harrastati madalale sisemajanduse kogutoodangule vaatamata põhjamaalikku inimeste patjadel kandmist ja jõuti ummikusse. Meie ju ei taha seda.
•• Kas koos presidendiga Rootsi kuninga vastuvõtul viibides tekkis tunne, et Eesti ettevõtja võib sealsel turul saada tugevama positsiooni?
Kriis on sellisele arengule kõvasti kaasa aidanud. Kui enne kriisi oli Skandinaavias levinud suhtumine, et toode peab olema pigem tehtud Põhjamaades, mitte aga Baltimaades, siis nüüd on oluline asja tarvitamise väärtus ja hind. Sildistamine on seal oluliselt vähenenud, mida tõestab ka Skandinaavia suunas hoogsalt kasvanud ekspordimaht.
Rikastel aegadel inimesed ei mõtle, kas tasub rohkem raha välja käia lihtsalt selle tunde eest, mida pakub mingisuguste otsuste langetamine legendide või eelarvamuste põhjal. Nüüd, kui üleliigset raha enam pole, ei takerdu mitte keegi enam legendi, et Soomes valmistatud asi on oluliselt parem kui Eestis samade seadmetega tehtu.
•• Kuidas te näete idaäri arengut? Kas sillateooria töötab veel?
Meie eksport Venemaale on kõvasti kasvanud. Iga ettevõte, kes sinna ekspordib, ütleb, et see on hea. Samal ajal teame, kui turbulentne ja riiklikult juhitav see turg seal on. Kui meie ekspordist küllalt suur protsent läheb sinna ja see turg mingi administratiivse otsusega sulgub, siis peab oskama näha lahendust ka sellele olukorrale.
•• Idaäri teema ümber on viimastel aastatel dramaatilisust vähemaks jäänud. Kui paar aastat tagasi sai mõni toiduainetööstur ühe koorma Venemaa poole teele saata, rõõmustati kõvasti. Nüüd töötavad terved tootmisliinid selles suunas väga vaikse sahinaga.
Mine võta kinni. Ilustamine või hirmutamine on inimloomusele omane. Mitte alati ei taheta näha tõsiasju.
•• Mis hakkab juhtuma meie lähimas nn asumaas Lätis?
Me oleme Lätiga nagu siiami kaksikud. Me ei peaks Läti puhul oma saba väga kergitama, sest väga sageli on Lääne-Euroopa ettevõtted investeerinud Lätti oma Eesti tütarettevõtte kaudu. See seab küsimärgi alla selle, kas me sisuliselt ikka olime seal nii suur investor.
Lätist tahaks olla emotsioonide pärast ikka parem. Kuid ratsionaalselt võttes asub Eesti edu võti just Lätis. Kui Lätil läheb halvasti, siis see mõjub Eesti ettevõtetele dramaatiliselt.
Läti edu aga võimendab meie ettevõtjate edu. Ma küll loodan, et Lätil läheb hästi ja nende valitsus on teinud õigeid otsuseid rahanduspoliitika korrastamisel.
Meie panime oma poe Lätis kinni, sest ehitusturg lõpetas seal teatud ajaks igasuguse toimimise.
•• Lätil on hea geograafiline asukoht, mis seab nad igal juhul naabrite suhtes eelisseisu.
Asukoht annab Lätile eelise. Nende viletsus sai alguse ebaõnnestunud erastamispoliitikast. Eestis said lääne ettevõtjad tänu oma suurematele finantsvahenditele eelise, kuid nad tõid siia ka raha ja oma oskusteavet.
Praegu pole kellelgi põhjust arvata, et Läti valitsus pole teel eelarvetasakaalu poole. Riia on miljonilinn ja Läti on kolmest Balti riigist keskmine, mis annab neile päeva lõpuks eelise.
•• Millal tasub ettevõtjatel hakata Läti poole vaatama ja sinna investeerima?
No seda ma küll ennustama ei hakka. Üks ilmaennustaja tõrjus süüdistusi, et tema ennustused ei lähe täppi, sõnadega, et ennustus ise läheb alati täppi, ainult kuupäevad veavad alt.
Kahjuks pole see tänavuse aasta teema. Kui vaadata Läti eelarve seisu, siis pole siin tegemist haigusega, mida ravitakse ühe aastaga.
•• Kuidas on Eesti energeetikapoliitika ja Eesti Energia tegevus meie ärikliimat mõjutanud?
Mis sellega on? Kas kusagilt on olnud kuulda, et sellega on midagi halvasti?
•• Sugugi mitte. Minu meelest on siin kõik väga suurepärane.
Eesti ettevõtlus mängis suurt rolli, et meie elektrijaamu ei erastatud võileivahinna eest. Sellest on olnud ka Eesti riigile suurt kasu. Kui meenutame Eesti Energia nimetamisväärseid dividende, siis ilma elektrijaamadeta poleks neid tulusid riigieelarvesse mitte kusagilt võtta olnud.
•• Millal võiks Eesti Energia või tema osade börsile viimine päevakorda tõusta?
Kindlasti muutub see ühel päeval teemaks. Kuid kiires ajagraafikus ei tasu seda oodata. Kui energiaturg hakkab vabaturureeglite järgi toimima, siis kaob vajadus paljude administratiivsete hoobade järele.
Eesti Energia võlakirjad on börsil noteeritud. Poliitikutele meeldib trummide saatel minna ja trummide saatel tulla, aga Eesti Energia börsile minek toimub siis, kui see näib majanduslikult otstarbekas.
•• Kas teile ei tundu, et Eesti Energia on panustanud rohkem kauplemisvõimalustesse kui tootmisvõimsustesse?
See on legend, millega ma ei nõustu. Inimesed, kes numbreid valdavad, pole sellist puudust märganud.
Olukorras, kus Eesti Energia käes on üle 90 protsendi riigi elektrienergia tootmisvõimsusest, pole ma kindel, et nad peaksid veelgi rohkem panustama. Sellegipoolest on palju investeeritud tootmisvõimsuste nüüdisajastamisse, saaste vähendamisse ja toimimiskindlusse.
•• Kas võib juhtuda, et ühel päeval ei tasu enam põlevkivist elektrit toota, vaid hoopis õli ajada?
Me ei peaks oma tulevikunägemustega praegusest tegelikkusest ette tormama. Praegu on meil toimivad elektriühendused peamiselt vaid Venemaaga, kus energeetikas valitseb korralagedus ja administratiivne käsuliin. Sellises olukorras oleks kergemeelne neid elektrienergia tootmisvõimsusi mitte omada.
Loodetavasti valmib varsti teine elektriühendus Soomega ning Leedu ja Poola klaarivad elektriühenduse loomiseks oma erimeelsused ära.
Võib-olla tuleb selline periood, kus tasub jaamad seisma panna ja konserveerida. Ma alati imestan, kui lõpliku tõega tulevad välja inimesed, kes pole oma elus kordagi energeetikaga reaalselt kokku puutunud.
•• Teadmiste vähesus teeb otsustamise lihtsamaks. Milline on teie nägemus tuumajaama ehitamisest?
Minu ettevõte tuumajaama kohe kindlasti ei ehita, sest meil puudub selle valdkonna kogemus.
Eesti seisukohalt oleks kõige õigem tuumajaama ehitamine Leedusse, kus see on ajalooliselt olnud ja kus on infrastruktuur ja kompetentne kaader ning kus see sobib kõikidele Balti riikidele kõige paremini. Eesti peaks olema Leedu tuumajaamas omanikuna esindatud.
Koostöö Leeduga pole seni piisava kiirusega liikunud. Eestisse tuumajaama ehitamist peaks hakkama tõsisemalt arutama alles siis, kui on lõplikult selge, et sellest Leedu projektist ikka asja ei saa.
•• Teie veel loodate Leedule?
Leedus esineb veel üksikuid arenguraskusi, aga ma loodan, et need ületatakse. Raskused ei tähenda, et seda ei tule.
Kuid samas on õige, et Eesti Energia on valinud Eestis tuumajaamale asukohta. Kui Leedus läheb asi nurja, siis meie pole lihtsalt niisama aega kaotanud. Kuid puhtalt jaotuse ja infrastruktuuri mõttes on Leedu parim koht.
•• Milliseid erialasid tasub õppima minna tänavustel koolilõpetajatel?
Eranditult kõiki erialasid, kuid üksnes tingimusel, et õpitakse väga hästi. Sellist võluvitsa, et õppige juurat ja saate hästi makstud advokaadiks, pole arukas kellelegi pakkuda.
•• Kas tööjõu Eestist lahkumine ei pane teid muretsema?
Loodus tühja kohta ei salli. Kui eestlane läheb ära, siis tuleb mõni lätlane või soomlane asemele. Inimene peab esmalt vaatama, milleks tal on andeid. Mitte kõik pole näiteks sama matemaatilise võimekusega.
6 mõtet
Toomas Luman,
veebruar 2011
1. Kriisist väljudes on kõige tähtsam stabiilsus. Makse ei tohiks tõsta ega maksuseadusi muuta. Väita, et meil peaksid olema tohutult aktiivsed tööturumeetmed ja veel mingid muud meetmed – see on lapsejutt. Meie riik on nii vaene, et kui hakkaksime riigieelarvest kusagile hoogsalt raha juurde pumpama, siis saaks see raha oluliselt kiiremini otsa kui suurematel riikidel.
2. Suur probleem seisneb hariduses, mida ma ei hakkaks lahti harutama mitte kõrgharidusest, vaid hoopis teisest otsast – põhiharidusest. Põhiharidus genereerib praegu tohutus mahus ebavõrdsust ja ebavõrdseid võimalusi. Ma ei näe siin üldse teistsugust lahendust kui see, et põhiharidus peab olema riiklik ühtsusharidus. Haridusküsimusi peab lahendama riik ja ainult riik, mitte kohalik omavalitsus. Põhiküsimus on selles, et põhiharidust tuleb korraldada üle terve riigi ühesuguse kvaliteediga ja ühesuguse kättesaadavusega kõikidele lastele.
3. Minu hinnangul peitub probleem riigihanke dokumentide ebapiisavas läbitöötamises. Ja sageli võtavad tellija esindajad hankeprotsessis ette mingisuguseid kummalisi samme. Vandenõuteooriaid võib punuda, kuid ma arvan, et 90 protsendil juhtudest on tegemist lihtsalt ebakompetentsusega.
4. Kust kohast see riik nüüd nii õhukeseks on hööveldatud? Sellist asja pole ollagi. Riigiasutustes koondati valdavalt vaid täitmata töökohad.
5. Loodusseadused kehtivad kõigest hoolimata. Meie sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on seniajani oluliselt madalam kui arenenud riikides. Selleks, et lusti lubada, peab kusagilt raha tulema. Lõuna-Euroopa riikides harrastati madalale sisemajanduse kogutoodangule vaatamata põhjamaalikku inimeste patjadel kandmist ja jõuti ummikusse. Meie ju ei taha seda.
6. Eesti seisukohalt oleks kõige õigem tuumajaama ehitamine Leedusse, kus see on ajalooliselt olnud ja kus on infrastruktuur ja kompetentne kaader ning kus see sobib kõikidele Balti riikidele kõige paremini. Eesti peaks olema Leedu tuumajaamas omanikuna esindatud.
