Oleme siinmail kulgenud riigina 100 aastat, mille tähtpäeva just tähistasime. Saja aasta jooksul oleme püstitanud eesmärke, häid ja halbu, õnnestunud ja mitteõnnestunuid. Tuntavalt on nüüd vajadus uute realistlike eesmärkide püstitamisele. Miks mitte võtta uueks tähiseks 110. sünnipaev?

Juba üle 2000. aasta tagasi väitis Marcus Cicero ühes kõnes, et rahva heaolu on kõrgeim seadus. Mulle tundub, et see printsiip peaks kehtima ka tänapäeval, olgugi, et maailma, riikide, kogukondade ja perekondade majandussuhted on Cicero aegadest kardinaalselt muutunud. Aga inimloomus – vaimne edasi pürgimine ning materiaalse kasulikkuse püüd, on jäänud samaks.

Riikide moodustumisel tekkis ja arenes muuhulgas ka avalik võim ja selle realiseerija – avalik sektor, mis ideaalis teenib ja koordineerib enamuse huve. Samas üksikisikute ja nende grupeeringute (ettevõtete, erakondade, kodanike ühenduste, perekondade) huvid on
väga mitmetahulised ning tihti vastuolulised, mistõttu riigi toimimise edukus on võrdeline avaliku võimu toimimise efektiivsusega.

Üheks avaliku sektori võimaluseks on kaasaegsete teede rajamine

Kui peame vajalikuks kahaneva elanikkonna juures jätkusuutlikku majanduskasvu ja tingimuste loomist ettevõtluse arendamiseks ning tõeliselt toimivat regionaalpoliitikat, tuleb luua sünergiline ja logistiliselt koostoimiv teedevõrk. Selle osisteks on kaherajalised maanteed Tallinnast Tartusse, Pärnu, Narva, Rail Baltic, teised raudteed ja muidugi tunneli ühendused Helsingi ja Tallinna ning Muhu ja mandri vahel.

Helsingi-Tallinna vahelise tunneli ja Rail Balticu ühendamisega leiame endid meie jaoks suure kaubatee äärest. Ajaloost teame, et rikastusid just kogukonnad, mis asetsesid suurte kaubavedude ääres. Kusjuures tunnelid võib rajada veealuse ankurtunnelina. Võrdlusena merepõhjaaluse tunneliga on ankurtunnel kaks ja pool korda odavam, teiseks, tootmine toimuks Eestis, mis kasvatab meie majandust, see on uus kodumaine tehnoloogiline väljakutse, kusjuures sellise lahenduse korral saab sinna paigutada ka hyperloopi. Selline teede kooslus aitab kaasa lisaks majanduse elavdamisele ka juhul, kui paarikümne aasta pärast hakatakse linnaslummidest valguma tagasi maale, puhtama toidu ja avarama ruumi poole.

Kõigi nende eesmärkide täitmiseks on vaja peale julge pealehakkamise ka raha. Ja väga palju raha. Näiteks Helsingi-Tallinna ankurtunneli maksumuseks võib kujuneda 7 miljardit, lisaks teised ülal- toodud taristu objektid. Tänu meie jõukuse kasvule ning brexiti tostumisel, võime eeldada, et Euroopa Liidu 2021-2027 aastate eelarveraamistik enam meile nii ohtralt toetusi ei jaga kui varasemalt.

Pakun vähemalt kolm rahvuslikku, 110. sünnipäevale, omast allikat. Esiteks, emiteerime riigivõlakirju suunatult just meie siinsetele elanikele, kelledel on võimalus oma vabu, pangaarvetel nullintressiga seisvat raha intressitootlusega ringlusse lasta. Kusjuures mitte kuhugi ebamäärasesse pensionifondi, vaid reaalselt kasutatavatesse objektidesse.

Teiseks, ehitame need rajatised avaliku ja erasektori koostööprojekti (PPP) raames, sealhulgas andes tööd meie inimestele ja firmadele.

Kolmandaks, määratledes riigiomandis olevate firmade vajalikkuse lähtuvalt riigi toimimise eesmärkidest, tuleb suurem osa riigifimadest müüa või anda pikaajalisele rendile (nt kontsessiooni või management lepingute kaudu) või noteerida börsil, et selle raha eest finantseerida eelpool mainitud taristuobjekte.

Ja lõpetuseks - tuleb hoiduda Becketliku Godot" ootamisest, vaid tuleb tegutseda kohe ja praegu.