Toomas Peterson: oma jõududega me Brüsselis Estonian Airi kaitsmisega hakkama ei saa, vaja on värvata advokaate

Alates 2009. aastast on Estonian Airi kapitali- ja laenumaksetena investeeritud 82,1 miljonit eurot. Nooreestlane Gustav Suits lausus juba üle sajandi tagasi: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“, praegu tundub, et selle lausumise ellu viimiseks oleme väga tugevalt panustanud Estonian Airile. Kas õigustatult? Kes vastutab? Need küsimused on millegipärast meie poliitilisel maastikul muutunud üsna retoorilisteks.

Estonian Airi peamine eesmärk on meie kui ääremaalaste jaoks võimaluste loomine siit lennata ning lugupeetavaid investoreid ja teisi külalisi vastu võtta. Ikka selleks, et suhtlemine muu maailmaga ei piirduks üksnes virtuaalsete vahenditega, vaid toimuks ka füüsiliste kehade ümberpaiknemine ruumis ja ajas.

Praegused Estonian Airi probleemid hakkasid kuhjuma 10 aastat tagasi, mis võimendusid uute lennukitüüpide valimisega koos SAS-ga, riigi poolse natsionaliseerimise ning eelmise presidendi Taskila poolt valitud ning nõukogu ja omaniku esindaja poolt kinnitatud ekspansionistlikku maailma vallutamise strateegiaga.

Need valed otsused tuleb asetada kogu Euroopa lennunduse õhustikku, mis ei ole piisavalt kohanenud uue aja nõudmistega, kui mainida üksnes kõrgemat kulubaasi võrreldes Aasia ja Ameerika konkurentidega.

Euroopas jäävad ilmselt ellu mastaabiefekti kasutavad suured ja pika ajalooga klassikute ühendused Air France-KLM, British Airways, Lufthansa, kes on viimasel ajal enda alla loonud regionaalsemaid odavlennufirmasid.

Edukad on ka Euroopa mõistes mastaapsemad odavlennufirmad (nt Easyjet ja Ryanair), samas toimetavad edasi väiksemad, nn rahvuslikud lennukompaniid (nt. Estonian Air, airBaltic, suurematest SAS kui mainida meie regiooni firmasid), kes heitlevad uute strateegiate otsingute ja ellujäämise piiril. Ja paljud väiksemad ongi uksed sulgenud (Malev jne) ja neid kindlasti lisandub.

Pankrotte tuleb üha juurde, ülevõtmisi eriti ei toimu, sest soovitakse ikkagi normaalse finantsseisundiga firmade omandamist.

2009. aastal alanud rahasüstide saagal on peale finantskoormuse veel üks probleem. Nimelt ei ole Eesti Euroopa Komisjoni nendest teavitanud, väljaarvatud viimased laenud.

Lugedes Euroopa Komisjoni regulatsioone konkurentsi ja riigiabi ning analoogseid otsuseid nt Air Malta ja Malevi kohta, võime leida üldsõnalisi juriidilisi väiteid. Jah, korduvalt on räägitud riigiabi andmise võimatusest kui rikutakse vaba turu tingimusi, mainitud on ka, et raskustes olevale firmale võib päästmise abi anda ainult üks kord kümne aasta jooksul jne. Mis kokkuvõtvalt tähendab, et Brüsselist tulevad otsused on küllaltki suurel määral ametnike meelevallas.

Olen Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi asepresidendina tunnetanud ja näinud, kuidas selliseid otsuseid lennunduses vastu võetakse. Laua peal on regulatsioonid ja neid tõlgendavad paberid, aga laua taga istuvad luust ja lihast inimesed, kellega tuleb pidevalt olla vahetus dialoogis, mitte piirduda üksnes ametlike kirjade vahetamisega. Kahjuks praegusel ajal Eesti riigil ei ole sellist esindajat Euroopa lennundusstruktuurides, kes suudaks arendada koridoridiplomaatiat. Tundub, et meie nii Tallinnas kui Brüsselis baseeruvate ametnike jõud ja tarmukus ei ole piisavad asjaga tegelemiseks, mistõttu on ainukeseks võimaluseks värvata advokaate, kes meie ja meie raha eest räägivad Euroopa ametnikega arusaadavat juriidilist keelt ning toovad meile loodetavalt rõõmusõnumeid.

Enne suuri otsuseid Brüsselist tuleb Estonian Air kujundada ümber odavlennufirmaks, lõpetada juba aegunud rahvusliku lennukompanii mõiste leierdamine, lennata punktist punkti (sic! turunduskulude minimiseerimine), lennata 9-10 sihtkohta 5-6 ühte tüüpi optimaalse suuruse lennukiga. Juhul kui finantsseis saadakse enam-vähem korda, võib minna turule firmat müüma, mis võib saada teoks, kui Euroopa lennunduskliima muutub konkurentsivõimelisemaks ja selle kaudu atraktiivsemaks.

Aga võibolla ongi parem alustada nn puhtalt lehelt, luua täiesti uus firma (nt nimega AirEesti) kus osanikeks oleksid riik nn kuldse kolmandikuga, strateegiline partner teise ja eestimaalased kolmanda kolmandikuga.

Kui Komisjoni uurimine ükskord päädib meie jaoks negatiivse otsusega, ons meil siis kahju raisatud rahast, võimalikest tagasimaksetest ja trahvidest?

Pigem ikkagi loodaks meie ametnike ja poliitikute tarmukusele, avatusele (kui esimesest neljast riigitoetusest ei teavitatud, siis nüüd nagu juba võiks) ja lõpuks arusaamisele, et Brüsseli koridorid on hästi-hästi pikad ja paljude ustega, Kõik selleks, et ei oleks südametunnistuse piinasid kulutatud raha ja aja pärast ning et meie Estonian Airi viimase aja negatiivne lugu pöörduks õigete otsuste toel positiivseks.