Kui peame vajalikuks kahaneva elanikkonna juures majanduskasvu ja tingimuste loomist ettevõtluse arendamiseks ning regionaalpoliitikat, tuleb luua sünergiline ja logistiliselt koostoimiv teedevõrk. Selle osisteks on kaherajalised maanteed Tallinnast Tartusse, Pärnu, Narva, Rail Baltic, teised raudteed ja muidugi tunneli ühendused Muhu ja mandri ning Helsingi ja Tallinna vahel.

Euroopa nurgakesele vajalikest õhuteedest rääkimata. Selline kooslus aitab ka juhul, kui paarikümne aasta pärast hakatakse linnaslummidest valguma tagasi maale, puhtama toidu ja avarama ruumi poole.

Viimastel kuudel käib täistuuridel PR kampaania Helsingi Tallinna tunneli ehitamiseks.
Eestkõnelejaks on meie hea naaber Peter Vesterbacka. Talle omaselt on siiski tegemist nn start up üritusega, kus lootusrikkalt starditakse ja probleeme hakatakse lahendama protsessi käigus. Juhul kui ei suudeta lahendada, pole ka midagi lahti, pannakse pilli kotti ja minnakse mujale mängima.

Siiani on merepõhja aluse tunneliga juba paar aastat tegelenud Finestlink, ühendades Tallinna ja Helsingi linnavalitsused ning vastavad maakonnad ja ministeeriumid. Miljonite eurode eest on tellitud tehnilisi ja sotsiaalmajanduslikke uurimistöid, kulgetakse riikidele omaselt aeglases, kuid vääramatus tempos.

Nende kahe kontseptsioonis on erinevus - Vesterbacka püüab peaasjalikult ühendada kahte linna, Fineslink käsitleb tunnelit lisaks Rail Balticu ja teise ühenduste osana.
Nüüd on siis riikide otsustada, kuivõrd realistlikuks nad peavad Vesterbacka seltskonna ideid, sest tunnelit ehitada ilma riikide heakskiitudeta ei ole võimalik. Kohtuvad ja loodetavalt ei põrku riigi- ja erakapitali huvid.

Veealune ankurtunnel

Alternatiivina merepõhjaalusele tunnelile võiks rajada veealuse ankurtunneli, mis on vee all 40 meetri sügavusel.

Esiteks on ankurtunnel kaks ja pool korda odavam, teiseks, tootmine toimub Eestis, mis kasvatab meie majandust. Kolmandaks, see on uus kodumaine tehnoloogiline väljakutse, kusjuures sellise lahenduse korral saab sinna paigutada ka hyperloopi.

Merepõhjaalune tunnel tehakse samuti betoonist, kuid sinna kulub materjali rohkem, lisaks on merepõhjaalune tunnel 100 kilomeetri pikkune. Samas on ankurtunnel üksnes 60 kilomeetrise pikkusega, sest kulgeb sirgjooneliselt 40 meetri sügavusel merepõhjas.

Juhul kui me püüaksime nii mõttelisi kui füüsilisi sildu inimeste vahele rajada, siis kogu maad katva kiire interneti kõrval peavad olema ka loogiliselt seotud erinevat liiki teed, sealhulgas püsiühendus mandri ja Muhu vahel.

Rohkelt on juttu olnud silla variandist, kuid ankurtunnel on sillast mõned sajad miljonid odavam, nii ca 225 miljonit eurot, kui teeme üle Kessulaiu. Lisaks on ekspluatatsiooni kulud väiksemad, kõnelemata looduskaitselistest probleemidest. Ja vee sügavust jagub kõigile, nii laevadele kui tunnelitele. Veealuseid ankurtunneleid võib olla ka kaks, mõlemad diameetriga 5 meetrit, üks autotee Muhu poole, teine tagasi Virtsu. Kusjuures tunnelid saab ka põhja asetada. Muidugi, silla, kui läbi aegade kasutatava instrumendi mõiste, et kuskilt üle saada, on investoritele mõistetavam ja hoomatum.

Aga võib ju vahetevahel ka revolutsioonilisemalt mõtelda.