Torino olümpiamängud päästavad Fiati autotööstuse põhjast
Kui kõik riigid jälgivad jalgpalli maailmameistrivõistlusi ühtviisi, siis taliolümpiamängudest on pea kõigil oma versioon. Ameeriklastele on talialad pigem noortesport kui traditsiooniline rahvusvõistlus. Norralased on haruldased selle poolest, et jälgivad mitut ala. Näiteks austerlased huvituvad peamiselt mäesuusaaladest, mis tõmbavad telerite ette miljoneid. See aga ei tähenda, et austerlased massiliselt naaberriiki sõidaksid, nemad eelistavad mänge pigem mugavast tugitoolist jälgida. Arvuliselt ei kuulu austerlased isegi välismaiste piletiostjate esikümnesse.
Itaallastele aga talialad üldist huvi ei paku. Enamik talisportlasi on pärit riigi põhjaservast ja mainimisväärselt paljud neist kannavad pealegi saksapärast nime. Itaallastele on miljonist piletist müüdud vaid kolmandik.
Jalgpall oli üle
Nii pidaski enamik torinolasi esimese olümpianädalavahetuse olulisimaks spordisündmuseks pigem kodumaise jalgpalliliiga liidri Torino Juventuse kohtumist teisel kohal platseeruva Milano Interiga. Üks olümpiatule teekonda jälginud mees arvas küll, et ?olümpiamängud tulevad kord poole sajandi tagant, jalgpalli näeb iga pühapäev?, kuid Financial Timesi ajakirjanik selgitas välja, et tegemist oli linna teise ja märksa vähem eduka vutiklubi Torino pooldajaga.
Veel paar nädalat enne pidulikku avamist polnud pea 60% itaallastest kuulnudki, et riigis tulevad olümpiamängud. Sel hetkel näis korraldajatele kahjum garanteeritud. Siis tegi aga piletimüük ootamatu hüppe ja mängude eelarve puudujääk hakkas vähenema.
Riiklikul tasandil ei võeta taliolümpiat eriti tõsiselt, valitsus isegi ei püüa mänge rahvusliku uhkuseasjana kujutada. Mõni arvab, et töölislinnana traditsiooniliselt vasakpoolne Torino jäi poliitilistel põhjustel ilma suurte Rooma ettevõtete ja parempoolse peaministri Silvio Berlusconi toest. Igatahes pole peaminister ega enamik teisi riigijuhte olümpiamängudest eriti välja teinud. Kuna ürituse organiseerimine on jäänud suuresti linna ja seda ümbritseva Piemonte maakonna õlule, ei suhtuta mujal regionaalselt kirjus Itaalias olümpiasse eriti kuidagi.
Torino juhtidele aga kujutavad olümpiamängud linna taassünnikavade suurejoonelist keskpunkti. Kunagises Savoia kuningriigi pealinnas elas 1955. aastal 650 000 inimest, 1973. aastaks oli elanikkond kahekordistunud. Praeguseks on aga asukate arv kuivanud kokku 910 000 inimeseni ja aastatel 1998?2000 koostatigi taassünnikava.
Sinikraede linn
Torino on 19. sajandi lõpust olnud sinikraede linn. Kui 1864. aastal kaotati pealinna staatus Firenzele, surus Torino tööjõu palgad madalamale kui lähipiirkondades. Nii sai linnast tööstuskeskus. Veel mõne aasta eest sai tööstusettevõtetest palka 65?70% linna elanikest, praeguseks on olukord täpselt vastupidine. Nii näibki taas naasvat eelindustriaalne aeg, mil Mirafiori tööstusrajooni veel ei olnud ja linna keskuseks oli Piazza San Carlo.
?Turismimagnetina ei suuda [Torino] võistelda Veneetsia, Firenze või Roomaga, kuid tegemist on huvitava paketiga, millel võib hästi minna,? sõnas linnapea Sergio Chiamparino Financial Timesile. Möödunud aastal külastas linna kaks miljonit turisti.
Torino infrastruktuuri on talimängude tõttu paigutatud kolm miljardit eurot, sh enamik olümpiarajatistesse, aga ka kiirrongiliinide ja teedevõrgu arendamisse. See aga põhjustas keskkonnakaitsjate raevukaid proteste, mis takistasid ehitustöid.
Osa olümpiakülast läheb pärast mänge linna kahe ülikooli laiendamiseks, osast saab Euroopa disainiinstituut (2008. aastal on linn maailma disainipealinn). Ühte hoonesse tuleb moodsa kunsti muuseum, teise jääkeskus. Iseküsimus on, kas need uued asutused end tulevikus ära tasuvad.
?Olümpiamängud päästsid meid,? märkis Piemonte piirkonna ettevõtjate ühenduse analüüsiosakonna juhataja Mauro Zangola nädalalehele die Zeit. Olevat selgelt näha, kuidas tööhõive näitajad paranevad. ?Siis aga saabub juba 2007. aasta. See võib kujuneda problemaatiliseks. Kui me olümpia pärandit korralikult ei halda, läheb joon jälle järsult alla.?
Fiati kasu
Olümpiamängudest loodab pöördepunkti Torino kunagine suurim tööandja, aastaid raskustes sipelnud Fiati kontserni autotootmisharu (Fiat on muide lühend sõnadest Fabbrica Italiana Automobili Torino), kus kavatsetakse selle aasta lõpuks jälle plussis lõpetada. 1962. aastal oli Fiati palgal 232 000 Torino elanikku, praegu vaid 15 000. Sellest hoolimata on tegemist ettevõtte olulisima tootmiskeskusega Itaalias.
Firma hiiglaslik Mirafiori tehasekompleks on nüüd suuresti tühi ja linn ostis osa sellest polütehnikumi tarbeks. Vastutasuks lubas autotootja valmistada linnas osa uusi Grande Puntosid. Siiski vaid 80 000 autot aastas ? Lõuna-Itaalias, kus palgad madalamad, valmistatakse neid pea neli korda enam. Fiati kontsern rahastab olümpiamänge kokku 40 miljoni euroga, olümpialinnaks saamisel oli suur osa ettevõtte kauaaegsel juhil, kadunud Gianni Agnellil.
Teiseks kohalikuks peasponsoriks on mängudel Itaalia suuruselt kolmas pank Banco San Paolo Imi, mille peakorter asub Piazza San Carlol. Samas on mõlema firma juhid, Fiati Luca di Montezemolo ja pangapresident Enrico Salza verised vihavaenlased. Jaanuarikuus põhjustas Banco San Paolo Imi tormi, kui müüs kõik endale kuulunud Fiati aktsiad, viies väärtpaberi vabalangusse. ?Nad [Fiati juhid] peavad lõpetama renessansiaja vürstidena käitumise,? põrutas Salza La Repubblicale.
Kuidas korraldajate lootused täituvad, on praegu veel raske öelda. Enamikule organiseerijatest lõpevad olümpiamängud tavaliselt kahjumiga. Kui Vancouver võitis paari aasta eest 2010. aasta talimängude korraldamise õiguse, ei tekitanud see paljudes asukates erilist pidutsemistuju. Oli ju Montreal alles veidi varem suutnud tasuda viimased võlamaksed, mis jäänud olümpiamängude korraldamisest 1976. aastal. Esimene olümpia, mis näitas, et spordipeo organiseerimiselt annab peale au ja kuulsuse ka raha lõigata, oli 1984. aasta Los Angelese oma.
Nagu ikka äris, saavad probleemid sageli alguse vigastest plaanidest. Sydney olümpiamängud sattusid raharaskustesse, sest korraldajad olid üle hinnanud reklaami- ja teleõiguste tulu ning pidid eelarvet kärpima.
Nagano mänge kavandati 1990-ndate algul, mil Jaapani majandusmull veel õhust pungil oli, ja need läksid maksma 10,6 miljardit dollarit, mis olümpia toimumise ajal valitsenud surutise tingimustes oli riigile pea üle jõu käiv. Ka korraldajate ennustatud turistimassid jäid tulemata, pigem pidi nii mõnigi kohalik ärimees olümpia tõttu tavapärasest tulust suu puhtaks pühkima. Kui harilikul aastal on Nagano majutusasutuste täitumus 80% ringis, siis olümpiamängude toimumisajal 1998. aastal jäi see vaid 60% peale. Tavaturistid nimelt jätsid tulemata, sest arvasid, et olümpiamängude ajal nende jaoks niikuinii kusagil ruumi ei jätku.
Naganos aga oli olümpiamängudel üks üpris ootamatu kõrvalmõju. Pärast ümbruskonna teede korrastamist hakkas Jaapani allilm neid hoogsalt kasutama ? mürgiste jäätmete veoks, et need vaikselt kusagile Nagano-lähedasse metsaalusesse sokutada.
NBC olümpiaülekanded kaotavad vaatajaid
?? ?Olümpiamängud defineerivad meid,? ütles NBC Universal Television Groupi president ja täitevjuht Randy Falco New York Timesile. Kanal maksab olümpiamängude teleõiguste eest 2000.?2012. aastani 5,7 miljardit dollarit, tänavuste Torino talimängude litsents läks maksma 613 miljonit.
?? Võrreldes 1998. aasta Nagano mängudega on aga tänavuste olümpiavõistluste vaadatavus kukkunud USA-s ligi veerandi võrra. Samal määral on kokku kuivanud ka teiste spordialade vaadatavus, üksnes 2002. aasta kodumaised Salt Lake City talimängud tegid langustrendi suure tipujõnksu.
?? Oma osa selles on ka konkureerivate kanalite ABC ja Fox agressiivsel taktikal, kes on olümpiamängudega pannud konkureerima oma vaadatuimad saated. Näiteks Foxi tõsielusari ?American Idol? tõmbas möödunud nädala teisipäeval telerite ette 27 miljonit vaatajat, olümpiamänge jälgis siis vaid 15,4 miljonit.
?? Reklaamitulu saab NBC olümpiamängudelt üle 900 miljoni dollari. Kui aga ülekannete vaadatavus jääb allapoole ennustatud vahemikku 12?14%, peab kanal osa rahast reklaamijatele hüvitama. Praegu on NBC vaadatavus mängude ajal 12,5% tasemel.
Sportlase vigastus purustab ka reklaamijate lootused
?? Kui iluuisutaja Michelle Kwan pidi vigastuse tõttu oma kolmandalt (ja tõenäoliselt viimaselt) olümpialt kõrvale jääma, ei haihtunud tema unistus olümpiakullast. Ka tema rahakott sai tõenäoliselt tugeva hoobi.
?? Kwani lepingud Visa ja Coca-Colaga saavad selle olümpiaga läbi ning turundusekspertide sõnul võib tal oma populaarsusest hoolimata nüüd reklaamiotsadega kitsas aeg tulla. Reklaaminägu peaks olema keegi, kes loob inimestes hea enesetunde, kuid Kwan äratab praegu pigem kaastunnet.
?? Coca-Cola loobus esitamast Kwaniga telereklaami, kuid Visa tõi siiski olümpiamängude ajaks planeeritud kampaania ekraanidele.
?? Kumbki firma ei nõustunud paljastama, kui mahukad olid Kwaniga sõlmitud lepingud. Asjatundjate sõnul jäävad summad tavaliselt seitsmekohaliste arvude madalamasse otsa.
