Transferwise konkurendi juht: võtaksin meeleldi tööle inimese, kes on töökohta vahetanud kas või iga paari kuu tagant
Arutelud ja nõuanded karjäärivalikute ja muutuvate värbamismudelite teemal on viimasel ajal väga aktuaalseks saanud. Just praegu teeb kogu maailm läbi ääretult huvitavat muutust – tööturul tuleb X-põlvkonna (1960.–1980. a vahemikus sündinud inimesed) asemele Y-põlvkond ehk millenniumilapsed (1980.–1996. a vahemikus sündinud), kes moodustavad kogu maailmas juba rohkem kui 30% tööjõust. Veel enam segadust külvab oma karjääri juba vaikselt alustav Z-põlvkond (alates 1996. a sündinud inimesed).
Kõige selgem on nendes muudatustes üks – tingimusi ei dikteeri tänapäeval enam kindlasti mitte tööandjad. Just nemad peavad kohanduma ning muutma oma töötajate ligimeelitamise ja töökorralduse meetodeid selle järgi, kuidas tänased tööotsijad näevad ja loovad maailma. Täpselt samamoodi peavad seda jõuvahekorra muutust mõistma ka Y- ja Z-põlvkonna esindajad ise – teie kätes on praegusajal rohkem võimu ja vabadust kui te seda ise ette kujutate.
Et Z-põlvkond alles hakkab tööturule sisenema, võidavad siin need, kes jõuavad selle vastuvõtmiseks õigel ajal ette valmistuda. Tööandjad peavad mõistma, et nüüd ei saa enam tööavaldusi esitavaid inimesi hinnata nendesamade kriteeriumide järgi, mida õpetati kümne aasta eest. Ka kõik noored, kes kuu aja pärast alustavad või jätkavad õpinguid, võib-olla loobuvad neist sootuks või otsustavad aastakese ringi reisida – ka kõik nemad peaksid vägagi ettevaatlikult hindama ümberringi jagatavaid karjäärinõuandeid, mille kehtivusaeg võib olla juba lõppenud.
Üks sagedamini noorele inimesele jagatavaid nõuandeid on üleskutse „pidada vastu” (veel hullem, kui soovitatakse „ära kannatada”) igal töökohal selline ajavahemik, mis ei tekitaks tulevastes tööandjates kahtluseid (või „näeks elulookirjelduses hea välja”). Ent see „maksimaalselt minimaalne” ajavahemik jääb tööturul aina lühemaks – paljud meie vanaemad-vanaisad tegid kogu elu ühte ja sedasama tööd, meie vanemad on tavaliselt töötanud 3–5 kohas, aga minu põlvkonnas on see tähtaeg umbes viiest aastast langenud juba kuue kuuni.
Kui lõpetasin kooli, olin veendunud „täppisteadlane”, seepärast läksin kõhklemata edasi füüsikat õppima. Alles ülikoolis sain aru, et selle, mida ja kuidas õpetatakse, saaksin ma soovi korral suurepäraselt ka internetis selgeks. Aga ei soovinud enam. Otsustasin, et tahan majandust. Seal möödus veel kaks aastat, kuni mulle sai taas selgeks, et see ei ole minu koht. Sellal, kui kõikidele minu eakaaslastele jagati juba füüsikadiplomeid kätte, olin mina juba kaks korda ülikooli pooleli jätnud ja mul oli endiselt vaid keskharidus.
Ent kõik see, mis mul majanduses puudu jäi, tõukas avastama äriarenduse õppekava Suurbritannias. Spordis välja arendatud järjekindlus ja soov viimaks ülikool lõpetada aitasid end kokku võtta – lõpetasin aastaga võõrsil kolme aasta õppekava ja sain diplomi kätte. Teadsin, et olen omal kohal. Teadsin, et sain just seda, mida tahtsin. Teadsin sedagi, et mul ei oleks iial tulnud mõttesse valida äriarendust, kui ma ei oleks enne proovinud kahte muud eriala. Neid proovida ja mõlemad kõrvale heita olid minu õpingutes parimad otsused.
Tänasel päeval võin ehk kahetseda vaid üht – et ma ei loobunud mulle sobimatutest õpingutest varem. Ent selle mõtte teadvustasin kõige selgemalt siis, kui sattusin tööturule, iseäranis idufirmade maailma. Siin sünnivad ja surevad ettevõtted eriti kiiresti. Kui neile on määratud esile kerkida, siis ka see saab selgeks piisavalt varases staadiumis. Aga sellest ei saa peaaegu kunagi aru enne, kui lähed neisse sisse.
Enne Revoluti töötasin viies muus eri valdkonna ja eri vanusega idufirmas. Ühel oma töökohal olin üheksa päeva. Kui aga sai selgeks, et ma ei näe ennast seal, ei olnud mingit mõtet hoida sellest töökohast kinni pelgalt „korraliku” sissekande pärast CV-s. Sellepärast rõhutan nüüd alati, kui satun kellelegi karjääriplaanide paikapanemisel nõu andma, et parem kümme korda iga aasta või poolaasta tagant töökohta vahetada ja leida viimaks meelepärane töö kui olla kümme aastat ühe koha peal, ehkki juba poole aasta pärast on selge, et see pole sinu jaoks.
Teine nõuanne: kasutage tehnoloogiat ja sotsiaalvõrgustikke mitte ainult vaba aja veetmiseks, vaid ka ametialaste tutvuste sõlmimiseks. Tänapäeva maailmas on peaaegu kõik inimesed üksteisest vaid kahe tuttava kaugusel. Niisugused rahvusvahelised tutvused võivad aidata pääseda ka kõige suurematesse ettevõtetesse. Nii uued idufirmad kui ka sellised gigandid nagu Facebook või Google värbavaid töötajaid samade põhimõtete alusel – kõigepealt küsivad nad soovitusi oma töötajatelt. Loogika on lihtne – kui minu juures töötab see suurepärane programmeerija, on väga tõenäoline, et tema tutvusringkonnas on sarnase tasemega programmeerijaid. Sellepärast võib ametialase võrgustiku aktiivne laiendamine ja suhete hoidmine avada ühel päeval ukse unistuste töövestlusele.
Igal juhul minge tööotsingu mängu oma reeglitega. Pidage meeles, et te olete mitte üksnes tulevane töötaja, vaid ka oma toodete ja teenuste tulevane kasutaja, seega tulevik on teie mängumaa.
