Trumpi tegemiste tagajärg ehk poliitika ja majanduse keeruline koosmõju
2016. aasta kogemused tõendavad ilmekalt, et poliitika mõju majandusele on kohati väga raske tõlgendada. Vastupidiselt ennustustele, ei ole pöördelised sündmused poliitikas suutnud väärata majanduskindluse tõusu ei USAs, Euroopas, ega Suurbritannias. Majandusanalüütikutele on ehk raske ette heita nende võimetust ette ennustada Suurbritannia referendumi tulemust või Trump'i valimisvõitu, kui arvamusküsitlused ja kihlveokontorid selles läbi põrusid. Küll võib kriitilisem olla osas, mis puudutab ennustusi nende kahe sündmuse majandusliku mõju osas. Ökonomistidel näib olevat kombeks poliitilisi sündmusi ületähtsustada ja teha liialdavaid ettehoiatusi valmistulemuste kohta, mida peetakse ebatõenäoliseks või lihtsalt ebameeldivaks. Näiteks on ajalooliselt raske näha põhjuslikku seost suurenenud julgeolekupoliitiliste pingete ja majandusaktiivsuse vahel. See võib johtuda ka sellest, et ebakindluse kompenseerivad riigi suuremad kaitsekulutused. Alles siis, kui poliitika hakkab mõjutama konkreetseid tingimusi äri tegemiseks, näiteks tõstes nafta hinda või kahjustades finantsturu toimimist, materialiseerub poliitika mõju majandusele, vähendades kasumlikkust ja/või piirates investeerimisvalmidust.
Riskid optimismilaine taustal on aga ilmsed. Praegune majanduskindluse laiapõhjaline tõus võib tuleneda teguritest, mis pikas plaanis ei ole jätkusuutlikud ega ka soovitavad. Mõned näiteid neist on võimalik ulatuslike fiskaalstiimulide kasutamine USAs, mida rahastatakse veelgi suurem laenamise teel; keskkonnakaitse-alastest eesmärkidest loobumine, et soosida reostavat energiatööstust; suuremad investeeringud kaitsevaldkonda, mida põhjustab pingelisem julgeolekuolukord; 2008. aasta majanduskriisi järel järgmise ennetamiseks loodud finantsregulatsioonide tagasipööramine. Neist teguritest sündivat lühiajalist majanduskasvu võib veel omakorda võimendada siiani edasi lükatud tarbimis- ja investeerimisotsused, mille realiseerimiseks annab võimaluse kasvav jõukus ja majapidamiste kõrge säästmismäär mitmetes riikides.
Taoline segu nö „headest" ja „halbadest" kasvuteguritest omab sarnasusi 1930ndatega. Kui kaua taoline majanduskasv võib kesta, sõltub peamiselt pakkumispoolsetest tingimustest. Juhul kui tänane poliitika viib vaid kunstliku nõudluse suurendamiseni ja ei oma pakkumispoolseid efekte, võib mõne aasta pärast järgneda majanduse ülekuumenemine ja järsk inflatsiooni kasv. Lisaks võib poliitilise ebakindluse järkjärguline suurenemine lõpuks viia ka majanduslike tagajärgedeni. Näeme juba täna, et esialgu vastsesse presidenti ettevaatlikult suhtunud suurettevõtted on aina julgemad sõna võtma otsuste vastu, mis nende huve kahjustavad. Eskaleeruv konflikt poliitiliste oponentidega tundub valitud suuna puhul seda vältimatum. USA poliitika liigub suunas, mis võib valla päästa ka tõelise kaubandussõja või pärssida rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO, IMF või Maailmapank toimimist. Välistada ei saa ka poliitilist kollapsit Euroopas, mille kustuvad esile Brexit'i ja Trumpi võidu tuules indu saanud eurovastased populistid. Suuremat riski omavad need tendentsid just pikemaajalises plaanis.
Trump võib aidata lahti raputada majandusmõtet
Kuidas on Trumpi majanduspoliitilised teesid, hoolimata ebamäärasusest ja veidrusest, suutnud ärgitada finantsturgudel ja majandusanalüütikute seas sedavõrd kõrgeid ootuseid? Üks võimalikest põhjustest on tõdemus, et mitmes valdkonnas on tänane majanduspoliitika jõudnud ummikusse. Keskpankade ülileebe rahapoliitika on tõstnud finantsvarade väärtuse enneolematult kõrgele, võimendades seeläbi varanduslikku ebavõrdsust. Majanduskasvule ei ole see aga veenvat mõju avaldanud. Taoline keskkond on viljakas pinnas uutele ideoloogilistele lähenemistele. Mitmed juhtivad ökonomistid on taas propageerimas klassikalisi keinsistlikke stiimulprogramme nõudluse kasvatamiseks. Ja kuigi paljud kardavad protektsionismi puhangut, on laialdaselt kritiseeritud ka võimalike uusi ning juba kehtivaid kaubandusleppeid, põhinedes väidetel, et lepped soosivad vaid teatud sektoreid ja on mõeldud loomaks kunstlikult kõrgeid tulusid finantsinstitutsioonidele ja rahvusvahelistele korporatsioonidele. Laiapõhjaline efektiivsuse kasv, mille vabakaubandus peaks endaga teoreetiliselt kaasa tooma, ei ole paljude majandusteadlaste hinnangul saabunud. Teine tüüp põhjendusi väidab, et tee, kuhu Trump'i administratsioon, küll oma jõhkral ja populistlikul moel, USA-d suunab, oli siiski vältimatu, arvestades riigi suhteliselt nõrgenenud majanduslikku seisundit. Korporatiivsest mõtteviisist, mis tähtsustab äri ja valitsuse vahelist koostööd, nii heas kui halvas, võib saada ka trend. Selliseid ilminguid on juba näha Suurbritannias.
Kokkuvõttes ei ole Trumpi majanduspoliitika kindlasti lahendus probleemidele maailmamajanduses, millega praegu silmitsi seisame. Ehk peitub selle tugevus aga hoopis võimes esitada väljakutsuvaid küsimusi ja liigutada arutelu seeläbi edasi, juhtides tähelepanu senise mõttemalli nõrkustele ja tupikteedele. Siiski on veel liialt vara öelda, kas me oleme silmitsi paradigma muutusega, mis sarnaneb aktiivse eelarvepoliitika läbimurdele 1930ndatel, Bretton Woodsi süsteemi kokku kukkumisele 1970ndate alguses või neo-konservatiivse ajastu läbimurdele, mille käilakujudeks on finantsvaldkonna dereguleerimine ja inflatsiooni täppissihtimine.
