Tulevik kuulub kohalikele pruulikodadele
„Kogu aeg käiakse ja küsitakse, üks kolmest sordist ongi juba otsa saanud,” kostis äsja käivitatud õlletehasest mõnesaja meetri kaugusel pargi veerel asuva Karksi A ja O kaupluse müüja Kaire Pugal.
„Läbisõitjad haaravad õlut kaasa mitte pudelite, vaid pakendite kaupa ning kohalike meel on hea, et tehas jälle töötab,” lisas Karksi-Nuia Konsumi juhataja Kaja Kals. Kohaliku õlle alused on poes aukohal, tõrjudes tagaplaanile tuntud tegijate tooted.
„Poed osteti jaanipäeva eel õllest tühjaks, Nõukogude aeg tuli meelde!” hüüdis Karksi õlletehase tegevjuht Ivo Kikas. Praegu käiakse õlut küsimas kogunisti tehase väravast, kuid sealt tuleb tühjade kätega lahkuda.
Kui AS Karme lõpetas 2002. aastal õlletootmise, oli Viljandimaal vesi ahjus, mulgid leinasid hingusele läinut, kuid unustasid, et kohaliku väiketootja käekäik sõltub paljuski ka kohaliku tarbija eelistustest. Mulkide praegune käitumine näitab, et ligi seitsme aasta pikkusest kesvamärjukeseta ajast on õpitud. Seda tajuvad ka kõik AS-i Karme paarkümmend töötajat, sest päevinäinud tehasehoones liiguvad vaid naeratavad näod. Uhkust lisab seegi, et nüüd on Karme ainus kodumaisel kapitalil põhinev õlletehas Eestis.
Õllemeistritele tööd
Kui Pulsi kaubamärgi enesele ostnud Viru Õlu pani kinni õlletehase Pärnus, jäid seal tööta õllemeister Leili Viskus ja õllekeetja Meelis Kuusemaa. Et Karme omanikud olid enesele just soetanud miniõlletehase, pakuti pärnulastele Mulgimaal tööd. Mõlemal on Õisu koolist saadud õllekeetmise haridus, millesarnast Eestis enam paraku ei pakuta. Proovikeetmised algasid Karmes mullu. Kolm õllesorti – Karksi Hele, Karksi Tume ja Karksi Nui – jõudsid turule jaanipäevaks ning pealinna Õllesummeriks.
Väiketehases, mis toodab kuni 300 000 liitrit õlut aastas, valmib iga tegu sõna tõsises mõttes käsitsitööna. Meelis Kuusemaal jätkub segamist ja mekkimist veel tükiks ajaks, kuni kõik on paika loksunud.
„Jõuluõllega kavatseme tarbijaid taas üllatada,” lisas Leili Viskus. Ta toonitas, et kindlasti pole Karksi õlled tema poolt kunagi Pärnus toodetud Pulsi maitsega. „Igale õllele annab maitse just vesi ning Pärnu ja Karksi vett ei saa kuidagi võrrelda,” lisas Viskus. Et aga rahval oleks teada, milline on kohaliku õlletooraine maitse, saab Karksi vett nüüdsest ka pudelis osta.
1982. aastast Karksi tehases ametis olnud Milvi Remmelgas ütles küsimatagi, et loomulikult on õlle taastuleku üle väga hea meel. „Tehas on nii pisikene nagu nuku mängutuba,” lisas ta.
Õuele autoga tuisanud müügijuht Anne Aaremaa rääkis sama mis teisedki väiketootjad: suured poeketid kipuvad väiketootjate pakutava suhtes pirtsutama, kuigi sõnades väidavad, et toetavad kodumaist. „Siiski oleme Comarketiga kaubale saanud, rääkimata paljudest pisematest poodidest eelkõige siinsamas Viljandimaal ja Lõuna-Eestis,” andis ta teada.
Üle mõisapargi laotub nende juttude taustal mahlakas õllekeeduaroom, ninade neste, mida pole siin ammu tuntud.
Viis märksõna
Investeering
•• Miniõlleköögi soetamiseks kulus 2 miljonit krooni, mis tavaliste tööstusinvesteeringute taustal on pigem vähe.
Väiksus
•• Euroopa kogemus näitab väikeste õlletehaste edu, mõnes linnas on neid kogunisti kaks-kolm, nii võiks olla ka Eestis.
Lokaalsus
•• Eelkõige tuleb hoida ja harida kohalikku – Mulgimaa tarbijat. Karksi alustaski oma maakonna poodide varustamisest.
Mälu
•• Karksi õlle taassünd langes aega, mil õllesõprade mälust polnud veel kustunud eelmine toodang ja eriti legendaarne õllesort Ordumeister.
Vedur
•• Praegu tuntust koguv õlu aitab paremini müüa ka Karme muid tooteid – siidrit, veini, vett.
