Tuline heitlus prügimajanduses
Jama selle prügiga
Prügiga on igavene häda. Seda on ikka liiga palju ja sellega on keeruline midagi mõistlikku ette võtta. Vanasti oli asi lihtsam. Prügiauto võttis maja juures prügi peale ja kallas selle hiljem prügimäele hunnikusse maha. Praegu enam nii ei saa, vastasel juhul upuksime lihtsalt sodi sisse ära. Keskkonnanõuded muutuvad üha rangemaks ja eelmisest aastast kehtib ka Eestis uus jäätmeseadus, mis karmistas kõike prügiga seonduvat.
Lisaks keskkonnale on igasugune prügindus ka tavaline äritegevus, kus liiguvad päris suured rahasummad ja üha suuremaks võiksid need ka minna. Turul on aga kitsas ja kõigile ei taha ruumi jaguda. Eks see ole ka loomulik. Kui paljude firmade prügikaste meie majade juures ikka olla võib. Sama lugu prügimägedega, iga nurga taha neid teha ei saa.
Kogu tants käib tuhande krooni ümber ? see on umbkaudne summa, mida tarbijad ühe tonni prügi eest maksavad. Küsimus ongi selles, kuidas prügiketi osalised selle summa omavahel ära jagavad. Kett ise algab vedajatest. Nemad panevad majade juurde oma konteinerid ja kui need täis saavad, siis veavad sinna, kuhu vaja. Tallinnas on kaks kõige suuremat tegijat selles vallas Cleanaway ja Ragn-Sells, mõlema käes umbes 30%-ne turuosa. Prügiketi teine ots, kuhu meie prügi peaks lõpuks jõudma, asub Jõelähtmel Tallinna Prügilas.
Prügila omanikud on Tallinna linn 35% ja seesama Cleanaway 65% osalusega. Konkurentide arvates on selge, et eelis kontrollida prügiketi kahte otsa annab Cleanawayle võimaluse mõjutada prügiketi teisi osalisi. Kaks aastat tagasi ilmus aga rahurikkuja, prügiketti lisandus uus osaline ? Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas (TJST).
Rahulolematu sorteerimistehas
Sorteerimistehase äriloogika on lihtne. Enne prügimäele jõudmist peaks prügi nende juurest läbi käima, et kõik võimalik saaks välja sorteeritud. Äril tundub olevat jumet, eriti kui arvestada, et ka uus jäätmeseadus ütleb ? prügimäele ei tohi viia sorteerimata prügi. Nende arvates võiks äri välja näha nii, et vedajad võtavad prügi, tarbijad maksavad selle eest, nii umbes tuhat krooni tonn. Seejärel toovad vedajad prügi sorteerimistehasesse, kus tehas küsib omakorda vedajatelt enda osa. Ja lõpuks, mis üle jääb, see jõuab prügimäele, kus prügimägi küsib oma osa rahast. Tegelikkus aga nii lihtne ei ole ning tehasel kuigi hästi ei lähe.
Probleemid algasid siis, kui jäätmetehas tahtis hinda tõsta. Varem oli 430 krooni tonn, sama hind mis prügilas, nüüd tahtsid 150 krooni juurde panna. See aga paljudele ei meeldi. Kes see ikka tahab rohkem maksta, oma tükk jääb ju selle arvel lahjemaks ja kui prügimägi on odavam kui sorteerimistehas, siis ongi kasulikum prügi otse prügimäele viia. Tehase arvates on nende kõrgem hind loogiline, nemad teevad ju tööd, mitte lihtsalt ei ladusta.
Selle aasta esimesel veebruaril algaski vedajate boikott. Nädala jooksul nad sorteerimistehasesse oma prügi ei toonud. Lõpuks leppisid vedajad ning sorteerimistehas kokku uues hinnas ? 470 krooni tonn ?, kuid tehas pole ikka veel rahul, sest suur osa prügist viiakse ikkagi tehasest mööda.
Tehas ütleb, et nemad on võimelised sorteerima kogu Tallinna ja Harjumaa päevase 570-tonnise prügikoguse, tegelikkuses jõuab sellest tehasesse vaid 300 tonni. Ülejäänu läheb mitte ühelegi otsesele konkurendile, vaid otse prügimäele. Vedajad sellega nõus olla ei taha. Cleanaway juht Argo Luude ütleb, et nemad veavad kindlasti üle 90% Tallinnas kogutud segaolmejäätmetest sorteerimistehasesse ja lisab, et seda on võimalik lihtsalt kontrollida.
Üks probleem tuleb tõlgendamisest, mis see sortimine siis ikka on. Ka keskkonnaspetsid tunnistavad, et seadused on umbmäärased. Et kas see, kui ühe pudeli välja võtame ? juba on? Aga kui võtame kaks pudelit, mis siis? Sorteerimistehas ise väidab, et nemad saavad prügist kätte kuni 20% kasutuskõlblikku materjali. Ragn-Sellsi juht Rein Leipalu peab seda väga ebaefektiivseks ja lisab, et ka nemad uurisid omal ajal tehase rajamise võimalust, kuid ei pidanud seda lihtsalt majanduslikult mõistlikuks. Tundub, et probleeme on ka prügist eraldatud materjalidele uue kasutuse leidmisega.
On kuidas on, sorteerimistehase rahulolematus kasvab ja nende arvates on tegemist otsese seadusrikkumisega, nii nad pommitavadki kaebustega keskkonnainspektsiooni ja keskkonnaministeeriumi. Praegu tulemusteta. Eriti teeb prügitehase meele mõruks, et hind tõuseb ju niikuinii, nemad aga oma osa ei saa. Nii näiteks tõstis Cleanaway aprilli algul tavajäätmete konteinerite tühjenduse ja üüri hindasid, mida nad põhjendasid: ?Seoses sorteerimistehase sooviga tõsta teenuste hindu 35% võrra, oleme sunnitud korrigeerima hindu ka oma klientidele.? See, et sorteerimistehase soov hindu tõsta sooviks jäigi, ei tulnud mainimisele. Cleanaway juht Argo Luude tunnistab ka ise, et sõnastuse üle võib vist vaielda.
Mitme näoga Tallinn
Tallinna võim prügimajanduse määramisel on väga suur. Tegelikult kehtibki põhimõte, et riik annab seadustega üldjuhised. Kuidas asjad täpselt käima hakkavad, see on linna teha. Linn on prüginduse juures aga imelikus kahvlis. Ühelt poolt on tähtis keskkond ja ka jäätmeseadust tuleks justnagu täita. Eelmisel sügisel vastuvõetud linna jäätmehoolduseeskirja tutvustatigi sõnadega: ?Prioriteediks on seatud jäätmete vältimine ja taaskasutamine.? Teiselt poolt on tähtsad ka valijad, kellele hinnatõus kohe üldse ei meeldi ja ega oktoobergi kaugel pole. Nii kirjutatigi koalitsioonilepingusse otsesõnu: Tallinna Prügilas olmejäätmete vastuvõtu hindu ei tõsteta. Mida odavam on vastuvõtuhind prügimäel, seda vähem on huvi enne prügilat kallimale sorteerimistegevusele raha kulutada.
Kuidas on seadusega, see justnagu ütleks, et tuleb sorteerida. Tõsi, seadus lisab ka umbmäärases kõneviisis võimaluse erandiks, et kui töötlemine pole tehniliselt võimalik, siis võib viia otse prügimäele. Mida see täpselt tähendab, saab öelda Tallinna linn ja nii lisatigi selle aasta jaanuaris linna jäätmehoolduseeskirja väike kiillause ? nõue sorteerimiseks kehtib juhul, kui selle hind ei ületa Tallinna Prügila vastuvõtu hinda. Seega, prügila hind hakkab otseselt mõjutama kõiki teisi keti osalisi.
Siin tekib kohe konflikt ? madal prügimäehind ei motiveeri sorteerimist. Ka keskkonnaministeerium tunnistab, et linn eelistab sotsiaalhuvisid keskkonnahuvidele. Peep Mardiste Eesti Rohelisest Liikumisest juhib tähelepanu ka sellele, et kuna Tallinn on ise ka prügila osanik, on ta ilmselt huvitatud võimalikult suure prahihulga jõudmisest sinna prügilasse.
Prügitehase arvates on tegemist karjuva ülekohtuga, mis soosib otseselt vedajaid. Kui vedajad tahavad konteinerite tühjendamise või üüri hindu tõsta, siis seda nad teevadki ja põhjusi leiab ju ikka. Sorteerimistehas pannakse aga sundseisu.
Monopoli teke?
On asju, millega prügindusega tegelejad omavahel kokku leppida ei taha. Üks mure on kindlasti see, et Cleanaway käes on nii vedamine kui ka prügila. See tekitab kahtlusi. Ragn-Sellsi juht Rein Leipalu ütleb, et nemad tahavad rajada oma jäätmekäitluskeskuse, sest üks põhjus on just mure konkurentsi pärast. Cleanaway peab seda juttu müüdiks, nagu oleks neil mingi eelis seoses Tallinna Prügila omanikuks olemisega.
Argo Luude Cleanawayst lisab, et igasuguste kuulujuttude pärast on nende tegevus eriti terava tähelepanu all. Ragn-Sells seda muidugi nii lihtsalt ei näe: ?On jah mingi hinnakomisjon, aga kui sul ikka konkureerivat prügilat kõrval pole, mille alusel siis ikka võrdled.?
Mitmed osalised arvavadki, et suur kära Tallinna prüginduse ümber tähendab alanud suuremat heitlust turu valitsemise üle. Peategelased oleksid Clean-away ja Ragn-Sells. Eriti murelik on just sorteerimistehas, kes kardab, et nemad jäävad väikseks mutrikeseks suurte poiste mängus. Musta stsenaariumina näevad nad plaani, et nende tehas tahetakse pankrotti viia ja sellega tülikast virisejast lahti saada. Nad kahtlustavad ka Cleanaway?d soovis tehas üldse enda kätte saada ning keti iga lüli kontrollides monopoolse tegijana ?õiged? hinnad paika panna. Cleanaway möönab ka ise, et tehase ostmine on jutuks olnud, kuid põhjus pole mitte suuremas soovis turgu kontrollida, vaid tehas raskustest päästa. Mine võta nüüd kinni.
On siiski üks asi, millega kõik prüginduses osalejad, välja arvatud ehk Tallinna linn, nõus on ? Tallinna Prügila ladestustasu peaks tõusma. Praegune madal hind pärsib sorteerimist kindlasti, seda tunnistavad nii Cleanaway kui ka Ragn-Sells. Oluline on muidugi see, et tingimused ja hinnad oleks kõigile võrdsed. Et keegi ei elaks teiste arvel. Argo Luude Cleanawayst arvab, et Tallinn võiks paika panna sorteerimistingimused ja annab ka retsepti: ?Õiglane süsteem toimiks siis, kui poleks poliitilisi mänge ja valimisi ning muud sellist. Vastasel juhul võiks nii mõnelgi poliitikul tekkida kena mõte sellest süsteemist parteidele raha leida...?
Tegijad Tallinna prügimajanduses
?? Cleanaway. Austraaliast pärit, kuid nüüdseks üle maailma kasvanud prügifirma. Kõige mõjukam tegija Tallinnas. Kontrollib Tallinna Prügilat, kuid on ise ka suur prügivedaja.
?? Ragn-Sells. Rootsi päritolu prügifirma, Cleanaway suurim konkurent. Muretsevad konkurentsi pärast Tallinna turul. Soovivad olukorra parandamiseks rajada oma jäätmekäitluskeskust.
?? Sorteerimistehas. Kõige murelikum tegija. Tehas arvab, et neile tehakse liiga ja tahetakse ehk lausa uksi kinni panema sundida.
?? Tallinna linn. Nende käes on korraldamise võim prüginduses. Tahaksid seista nii keskkonna kui sotsiaalsete huvide eest. Kahel toolil istumine ei taha päris hästi õnnestuda.
?? Keskkonnaministeerium. Nemad vaatavad kõrvalt ja ütlevad, et Tallinna linn on see, kes peab prügimajandust korraldama.
Kaks lähenemist sorteerimisele
?? Põhimõtteliselt saaks prügi sorteerimine toimuda kahel viisil. Esiteks, inimesed teevad ise suure osa tööd ära. Kõik paneelmajade juurde tekkinud konteinerid ? kirjadega: klaas, paber, kile, puit, metall ? on liigiti kogumine.
?? Teine võimalus on järelsorteerimine. Sellega tegelebki sorteerimistehas. Enamasti näeb see välja nii, et prügi kallatakse lindile ja nobedate näppude all sõelutakse sealt välja kõik see, mis kätte saadakse.
?? Ilmselt peaksid toimima mõlemad süsteemid. Peeter Eek keskkonnaministeeriumist, keda mõned nimetavad meheks, kes teab Eesti prügindusest rohkem kui keegi teine, ütleb, et kumbagi lähenemist pole põhjust vastandada. Lõpuks taandub kõik lihtsalt rahale. Ta toob näite, et Amsterdami prügikäitlustehas suudab prügist välja võtta 98% materjale, see on aga superkallis. Keskkonnasõbralik prügindus aga selles suunas liigub ja hinnad tõusevad niikuinii.
