Ülo Pärnits: miks nooremad töötajad vanemaid kõrvale lükkavad?

Ülemiste City ja ASi Mainor nõukogu esimees Ülo Pärnits ütles sel nädalal toimunud palgakonverentsil Palga Päev, et vanemate inimeste väljatõrjumine ei ole levinud alama astme töökohtadel, küll aga valgekraede seas.

"Tööliste hulgas, kes teevad manuaalset tööd, seda probleemi eriti ei ole - on ta plaatija ehituses, keevitaja, tisler jne, seal ei langeta välja mitte sellepärast, et tuleb keegi noorem asemele, vaid tervis ei pea vastu ning inimene ei suuda enam korralikult tööd teha," rääkis Pärnits.

Teisest küljest ootab osa inimesi ise pensionipõlve ning kui selleks võimalus avaneb, minnakse kohe pensionile, hoolimata sellest, et võiks vabalt mõnda aega veel tööd teha. Suurettevõtja sõnul võib asi olla ka selles, et kas juht või personalijuht ei ole suutnud luua meeldivat keskkonda, mis inimesi tööl hoiaks.

"Kui te olete juhid, siis püüdke selle poole, et inimesed saaksid teha seda, mida nad kõige rohkem tahavad või mis neile meeldib, siis nad on õnnelikud, rahulikud ning nende töötulemused on head," õpetas Pärnits.

Valgekraede hulgas tõrjuvad nooremad ja haritumad Pärnitsa sõnul välja eakamad, kes võiksid veel tööd teha.

Vanemad inimesed on väljatõrjumises mõneti ise süüdi, kui nad ei õpi ega kaasajasta oma teadmisi ning jäävad noorematele jalgu.

"Veel on suur probleem, et inimesed nihkuvad ära erialalt, mida nad on õppinud või ei ole sinna kunagi sattunud," sõnas Pärnits. "Ma näen seda konkurssidelt, kuhu massiliselt tulevad kõrgharidusega inimesed, kellel ei ole üldse see haridus, mida on meie töös nõutud."

Pärnitsa sõnul peaks inimene pärast kõrgkooli omandama kõrghariduse veel kolmel korral. Ei piisa paarist kursusest aastas. "Fundamentaalset haridust on vaja, fundamentaalset," rõhutas ta.

77-aastane Pärnits on ise seejuures eeskujuks, kuna on õppima läinud neljal korral, viimati 52-aastaselt Moskvasse Rahvamajanduse Akadeemiasse. "Ma arvan, et kui mul ei oleks olnud seda haridust, siis 62-aastaselt ei oleks ma läinud erastama nii suurt tehast nagu Dvigatel, mis oli nii põhja käinud, et tagantjärele tundub see (erastamine - toim) hullumeelsus," sõnas Pärnits.

Pärnits nentis, et noori on ettevõtetesse kahtlemata vaja, kas või juba seepärast, et paljud start-upid ja suured avastused tehakse kahekümnendates eluaastates.