Unistused olid hoopis teised: Süüria diktaatori tõus võimule ja tema varandus
Bashar al-Assad sündis 1965. aasta 11. septembril ja on endise Süüria presindendi Hafez al-Assadi teine poeg. Hafez tõusis riigipöördekatse järel võimule 1970. aastal. Ta võttis riigi juhtimisel endale tihedalt appi sõjaväe ja juhtis Süüriat raudse rusikaga kolm dekaadi. Bashar kasvas üles vaikse ja tagasihoidliku poisina. Tema vanem vend Bassel oli sotsiaalsem.
Bashar tahtis saada silmaarstiks. Ta õppis Damaskuse ülikoolis meditsiini ja residendina töötas ta Tishreeni sõjaväehaiglas. 1992. aastal kolis ta Inglismaale ja õppis Western Eye Hospitalis.
Bashar oli rahul, et sai tegeleda sellega, millega alati oli tahtnud tegeleda. Samal ajal kasvatas Hafez vanemat poega, et Basselist saaks tema järeltulija. 1994. aastal hukkus Bassel autoõnnetuses ja Hafez pöördus Bashari poole ja hakkas talle andma „diktaatori-koolitust". Ta saadeti sõjakooli ja kiiresti edutati teda üha edasi. Viie aastaga oli mehest saanud kolonel.
2000. aasta 10. juunil muutus Bashari elu täielikult. Hafez al-Assar suri. Oli vaid üks probleem. Süürias pidi presidendi vanus olema vähemalt 40 aastat, aga Bashar oli 34. Süüria valitsus muutis kiiresti seadust ning 10 päeva pärast isa surma sai Basharist president. Ta valiti presidendiks 97% häältega.
Basharil lasusid suured ootused, et temast saab noor ja progressiivne juht. Et ta toob Süüriasse muutused. Tal oli hea haridus ja nii lootsid süürlased, et ta teeb lõpu isa brutaalsele režiimile ja toob riiki moodsama aja. Algus oli paljulubav. Mees armastas Phil Collinsi muusikat ja oli abielus britist naisega, kes oli töötanud Wall Streetil. Ta oli moodne mees.
Oma režiimi alguses ütles mees, et demokraatia on „parema elu saavutamise vahend". Ta lubas kaotada korrupotsiooni riigisektoris ning viia Süüria 21. sajandisse tuues riiki arvutid, interneti ja mobiiltelefonid.
Süüria majandus oli äsja olnud kohutavas seisus. NSVLi kokku kukkumine lõpetas aastakümnete pikkuse finantsabi. 2001. aastaks oli riik juba paremas seisus. Mobiiltelefonid, satelliitelevisioon, internetikohvikud ja trendikad restoranid olid igal pool.
Paraku oli see aga vaid suitsukate. Tema lubatud reformidest suur osa ei saanud kunagi teoks. Ta ei suutnud valitsusest korruptsiooni välja juurida. Ta ei olnud piisavalt tugev, dünaamiline ega kogenud, et Süüriat 21. sajandisse viia. Ta oli õppinud silmaarstiks mitte diktaatoriks.
Ka Bashari rahvusvahelised tegemised ei läinud hästi. Tema suhted Iisraeliga olid väga viletsad. Süüria sõjavägi oli Liibanonis. Lisaks olid pinged Türgiga. Ta jagas jätkuvalt toetust isa lemmik-sõjaväerühmitustele Hamasile, Hezbollahile ja Islami Džihaadile.
Siis süüdistati Süüriat Liibanoni endise peaministri Rafik Hariri tapmises. Liibanonis ja üle kogu maailma nõuti, et Süüria oma sõjaväe Liibanonist välja viiks. Sellest alates on riigi suhted Lääne ja suurema osa Araabia riikidega olnud hapud. Nende ainus liitlane Lähis-Idas on Iraan.
Inimõiguste osas ei ole riigis mitte midagi muutunud ehkki Bashari iseloom ja taust on hoopis erinevad tema isast. Ta on siseriiklikke vastaseid maha surunud ning kehtestanud neile reisikeelde. 2007. aastast algas veebitsensuur. 2008. ja 2011. aastal blokeeriti riigis YouTube ja Facebook. Oli teateid, et Bashari poliitilisi vastaseid võetakse pidevalt vangi, neid piinatakse ning mõrvatakse.
Siis lendas aga sõnnik lõplikult ventilaatorisse. Egiptuses, Liibüas ja Tuneesias toimusid edukad režiimimuutused ja Süüria inimesed märkasid seda. 2011. aasta jaanuaris hakkasid riigis protestid. Süüria inimesed nõudsid poliitilisi reforme, inimõiguste taastamist ning seda, et riigis lõpetataks eriolukord, mis oli kestnud aastast 1963. 2011. aasta maikuus vastas Süüria sõjavägi vägivallaga protestijate vastu. Juunikuus lubas Bashar taas muutusi. Midagi ei muutunud ning protestid jätkusid.
2011. aasta sügisel soovisid mitmed välisriigid, et Bashar al-Assad peab tagasi astuma. Araabia liiga kõrvaldas Süüria oma liikmeskonnast. Olukord oli tõsine ja ÜRO pakkus rahuplaani. Süüria valitsus ignoreeris seda.
2012. aasta juuniks oli protestidest välja kasvanud täielik kodusõda. Iga päev tapeti tsiviilelanikke. Al-Assadi režiim väitis, et nemad ei ole midagi teinud.
2013. aasta augustis vihastas al-Assad välisriikide juhid tõsiselt välja, kui kasutas oma inimeste peal keemiarelva. Al-Assadil oli aga sõber, kes toona sekkus, et Lääneriigid Süüriasse ei tungiks. See sõber oli Venemaa president Vladimir Putin. Putin lubas Süüriast keemiarelvad kokku korjata. See vaigistas Lääneriike.
2014. aastal valiti al-Assad taas riigi presidendiks. 2015. aasta septembris sekkus Venemaa taas. Putin saatis al-Assadile sõjaväelise toe. 2016. aasta veebruaris anti teada, et kodusõja ajal on surnud ligi 470 000 süürlast. Kümned tuhanded põgenesid maalt, mis omakorda tõi kaasa ülemaailmse põgenikekriisi.
Eelmisel nädalal kasutas al-Assad oma elanike vastu uuesti keemiarelva. Sellele vastas seekord USA president Doland Trump, kelle otsusel tabas üht Süüria lennuväebaasi raketirünnak. Loomulikult ärritas see käik nii al-Assadi, Venemaad kui ka Iraani.
Al-Assadil on aga 1,5 miljardiline põhjus, miks oma tegevust jätkata. Tegelikult võib põhjuseid olla koguni 100 miljardi dollari eest. Perekonna vara on laiali üle kogu maailma.
