Urmas Ambur: jõmmärimeestest Jaak Joala esitajaõiguste valguses
Oktoobris jõustus kohtuotsus, millega kütusemüüjalt Olerex mõisteti välja laulja ja Eesti Esitajate Liidu juhatuse liikme Jaak Joala esituse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju kokku 3505,80 eurot.
Kuigi meediasse antud intervjuude põhjal võiks eeldada, et Olerex oli nii väikese kulu üle lausa rõõmus, tuleks siiski alustuseks möönda, et korrektse käitumise korral poleks kütusemüüjalt küsitud sentigi.
Eesti Esitajate Liit oli Jaak Joala esindajaks kohtuvaidluses, mille tingis firmast Olerex pärit jõmmärimeeste kangekaelus ja üleolev käitumine. Nimelt reklaamis Olerex ilma igasuguse loata Jaak Joala häälega tele- ja raadioreklaamides oma tanklaid ligi pool aastat järjest ja pidi kohtu otsusel selle eest tasuma 3505 eurot.
Kurb on, et ka pärast kohtuotsuse jõustumist pole Olerexil jätkunud mehisust tunnistada, et nad tegelesid ebaseadusliku tegevusega. Lisaks on tegu suhteliselt harva ettetuleva kohtuvaidlusega, sest üldjuhul pöörduvad ettevõtjad, kel huvi mõnd populaarset heliteost oma reklaamis kasutada, korrektselt loo autorite ja esitajate poole juba varakult ning jõuavad ka kokkuleppele. Kuid sedapuhku läks kõik teisiti.
Vaidlus sai alguse 2011. aasta suvel, mil Joala lapselaps vanaisa tähelepanu ühele teleklipile juhtis, küsides, kas mitte vanaisa seal ei laula. Selgus, et tõepoolest kasutab Olerex oma reklaamis Joala poolt paljude aastate eest sisselauldud Toivo Kurmeti laulu „Ainult Sul“, kuid mingit luba temalt keegi selleks küsinud ei olnud. Ometigi on autoriõiguste seaduse paragrahvi 67 alusel iga esitaja looming tema vara, mida tal on ainuõigus ise kasutada, lubada teistel kasutada või selle kasutamist keelata.
Kuigi Eesti Esitajate Liit juhtis avastatud ebaseaduslikule kasutusele koheselt ka Olerexi tähelepanu, paludes rikkumine viivitamatult lõpetada, eiras kütusemüüja kõiki palveid ja jätkas ligi pool aastat kestnud kampaaniat. Nii kurb kui see ka polnud, ei leidunud selles nn ainsas kodumaises kütusetankla ketis ühtegi ausat Eesti meest ning nii tuli meil järgmise sammuna esitada hagi ebaausa reklaamikampaania lõpetamiseks.
Esialgu oli hagi mitterahaline, ehk nõudsime ainult reklaami edastamise lõpetamist. Kuid kohus ei rahuldanud seda ja seetõttu tuli esitada ka rahaline nõue. Olerex apelleeris algusest peale kohtus teadlikule valele, nagu oleks neil olemas loo kasutamiseks kõik vajalikud õigused, kuna nad ostsid autoriõigused Jüri Linalt 50 euroga. Tegelikkuses aga sai Olerex suurepäraselt aru, et omades vaid teatavat osa Toivo Kurmeti autoriõigustest, ei saa Jüri Lina neile litsentseerida Jaak Joala esitaja õiguseid!
Seadused kehtivad ka kütusemüüjatele
Kui Olerexil oleks olnud soov muusikat kasutada oma äriõnne nimel seaduslikult, tulnuks hankida kirjalikult kõigi autorite ja kõigi loo esitamisega seotud muusikute load. Keeruline? Jah. Kuid sellised on paraku seadused ja need kehtivad ka kütusemüüjatele. Ega keegi ei oleks ju keelanud Olerexi edumeelsel kollektiivil ise mõni lauluke luua ja seda siis reklaamis ette laulda.
Kuna kohus soovis saada konkreetset kahjunõuet, mida menetleda, ootasime Olerexi kampaania lõpuni, mil sai selgeks reklaamikampaania edastamise maksumus ja esitasime siis nõude ühe protsendi ulatuses kampaania eeldatavast maksumusest ehk summale 4748 eurot. Valdkonnas kehtivaid tasusid aluseks võttes mõistiski Tartu maakohus tänavu septembris Olerexilt välja kokku 3505 eurot.
Omalt poolt olime küll valmis enne kohtuotsust sõlmima ka kohtuvälist kokkulepet, kuid seda vaid tingimusel, et Olerex kinnitaks, et kasutas Joala esitust ebaseaduslikult ning võtaks vastutuse, et selliseid asju edaspidi enam ei juhtu. Olerexile sellised kokkulepe tingimused paraku ei sobinud. Küll aga sobis kütusefirmal meilt justkui väljapressides ähvardada pidevalt meedia kaasamisega protsessi (Eesti Ekspressi ajakirjanikel pidavat juba kõike valgustav lugu valmis olema, jne, jne). Meediasuhtlusele panustas Olerex tõepoolest kogu protsessi vältel mehiselt, andes kõikjal teada, kuidas „vereimejatest“ esitajad ausale kütusemüüjale ilmselgelt liiga teevad ja neilt 100 000 eurot nõuavad.
Meie enne kohtuotsuse jõustumist ennatlikke kommentaare jagada ei soovinud ning nii saigi Olerex oma preventiivse PR-iga palju tähelepanu. Kuid asi jäi siiski kohtu otsustada ning kohtuotsuse alusel tuli Olerexil tasuda Jaak Joalale autoriõiguse seadusega tagatud õiguste rikkumise eest kahjutasu. Tõsi, mõne tuhandeeurone kahjutasu ei ole kindlasti piisav, kui esitaja oma laulu kütusereklaamis kuulda ei taha. Mitte ühegi summa eest. Kuid paraku on kohtutel õiguste rikkumist olematuks tegevat otsust tagantjärele ka keeruline teha.
Nii mina kui Jaak olime kogu protsessi vältel siiralt üllatunud, et Eestis on järel nn jõmmärimehi, kelle arvates on kõik müügiks, küsimus olevat vaid hinnas, mida siis üleolevalt näpuotsaga pritsida. Küll 100, küll 200 euro kaupa. Kohtule tõendite esitamisel ei peetud paljuks kogu süü veeretamist reklaami teostaja kaela või siis fiktiivsete reklaamikampaaniate hindade esitamist, et oma ebaseaduslikku tegevust marginaliseerida. See oli inetu vaidlus, eriti kui teada, et Olerexil oli sama laulu osas igaks juhuks valmis tehtud ka teised helifailid, mille laulis sisse nende poolt palgatud esitaja. Need jäidki kasutamata, sest tuntud hääl müüs paremini.
Kõik ei ole müügiks
Osadele inimestele Eestis ei mahu pähe, et kõik pole siiski müügiks ja mõnedel inimestel elus on ka muid väärtusi peale raha. Kui Olerex, kes alles aasta eest avalikult vabandades tõrjus meedias avaldatud infot nn musta ehk ilma maksude tasumiseta ostetud kütuse kasutamisest, tõestas samal ajal Jaak Joalaga suheldes, et kehtivad seadused on neile siiski kui hanele vesi. Eks võib äristrateegiaks pidada ka otsust lihtsalt tuima näoga varastada ning varguse ohvrit veel avalikus meedias lolliks teha.
Kas siis on kahju oma laulu kasutada lasta või? Kuivõrd küsijaid aeg-ajalt ikka on, siis oleme seda Jaaguga korduvalt arutanud. Ei , ei ole kahju. Aga miks ka mitte valida, kellele ja mis tingimustel oma õigusi kasutada lubada? Jaak on korduvalt oma loomingut lubanud kasutada, tehes seda alles hiljuti kinodesse jõudnud kodumaise filmi „Kõik muusikud on kaabakad“ tarvis, kus kõlab tema esituses laul „Sulle Leyna“.
Valdava osa artistide jaoks pole nende laulud puutumatud ja pühad, kuid samamoodi pole ka raha nende jaoks alati ülim väärtus, mille eest oma õigusi kuhu iganes loovutada. Kuulake seda muusikat raadiost, vaadake televiisorist, nautige plaadilt. Aga kui tahate teenida artisti loomingu abil oma ettevõttele raha, siis hankige luba.
Selle loo moraal on väga lihtne: kui tahad oma äriõnne tagada teiste inimeste loomingut ära kasutades, siis saab seda teha vaid kõigi loomingu valmimisele panuse andnud isikute nõusolekul. Kui sellised reeglid sinu äriajamisega ei sobi, siis ole ka valmis tagasilöökideks. Täna tean ma vähemasti ühte Eesti lauljat, keda pole mõtet Olerexis tankimast otsida.
