Urmas Sõõrumaa koondab firmasid ühtse juhtimise alla: kohustusi juurde võtta küll ei tahaks

Ärimees Urmas Sõõrumaa ütleb, et äritegemist ja rahateenimist ta jätnud ei ole, kuid tegeleb ainult väärtust loovate projektidega. Ta nendib, et Ukrainas äri tehes peab ulguma koos teistega – kui teised maksavad 70% palgast ümbrikus, ei püsiks temagi ametlikult arveldades pinnal. Eesti Raudtee nõukogu liikmena tunnistab ta, et riigifirmades kipuvadki asjad lohisema, sest omanik on kaugel ja ettevõtted suured.

Millises seisus on teie hinnangul praegu Eesti riik ja majandus?

Üldiselt ei ole ju midagi viga, aga ma ei näe ka väga suurt perspektiivi. Selleks et täituksid unistused, mis siin vahepeal tekkisid, peaks Eesti olema avatud transiitmaa, sest geopoliitiliselt on Eesti asukoht ideaalne. Seda võiks võrrelda Singapuri või Hongkongiga, me oleme ida ja lääne vahelisel kaubateel, kaup on liikunud siitkaudu aastatuhandeid. Selle ärakasutamine nõuab muidugi erilist tarkust.

Praegu jääb tarkusest vajaka ja poliitika segab transiiti?

Nojah. Aga olen suhteliselt veendunud, et meie üksi ei suudagi Venemaale võrdväärne partner olla. Eesti ja Soome ja võib-olla keegi veel peaksid seljad kokku panema, et olla tõesti aken Euroopasse. Täna on Eesti Euroopa tagauks. Tervet Venemaad ja tervet Euroopat üksteist mõistma panna me nagunii ei suuda ja selle vilju näeme me praegu.

Räägime siis teie „rahajumala hülgamisest” ja „kolm nädalat pimedas istumisest” ka. Kas erakonnad võivad teie annetustele üldse enam loota? Kuidas idamaade õpetused äritegemisega klapivad?

See Kroonikas ilmunud pealkiri oli muidugi eksitav. Esiteks, annetamine on käinud pigem nii, et inimesed, kellega olen suhtlema sattunud, on seda küsinud. Aga rahajumala hülgamise kohta võib öelda, et raha peab teenima ja jõukus on kogu hiina kultuuris, millest ma väga lugu pean, aukohal. Kui inimene on jõukas, siis ta on terve ja elujõuline.

Mina olen võtnud eesmärgiks, et ma teen asju, kus rahateenimine ei ole esmatähtis. Võiks ju muidugi kalli protsendiga laenu anda ja kodusid tagatiseks võtta, kuid see ei loo midagi juurde. Aga siin Rotermannis loon ma elukeskkonda, millest saab kunagi täiesti eraldi linnaosa. See on siinseid vanu müüre säilitades kolm korda kallim töö kui kuskil sileda maa peal ehitades. Muidugi ei saa ma seda teha rahata, vaid peangi uue ja ilusa vaatega korteri eest lunima inimeselt 3000–4000 eurot ruutmeetri kohta. Pangas pean lunima hea protsendiga laenu. Ehitajatelt pean lunima, et nad võimalikult säästlikult, kvaliteetselt ja kiirelt ehitaksid. Sellest ei pääse ning selleks on vaja raha ja olla plussis, sest ma ei saa jääda võlgu või minna pankrotti ja siis mingeid võlgu klattima hakata.