Urmas Sõõrumaa: „talendid koju” kõlab väga diletantlikult
•• Kui me leppisime intervjuud kokku, siis olite Ukrainas Dnipropetrovskis. Kas sellest linnast on nüüd saanud teie uus elukoht?
See on juhus, et sattusin helistamise ajal seal olema. Külastasin Dnipropetrovskit üldse teist korda. Seoses turvaäriga on mind meelitatud kõikidesse Ukraina suurematesse linnadesse ja käes on filiaalide avamine.
Ma kasutan tütarettevõtetel põhinevat võrgustikku. Praegu tegelen tütarettevõtetele juhtide otsimisega ja optimaalse võrgustiku loomisega.
Odessa, Dnipropetrovsk, Nikolajev, Herson – praktiliselt kogu see suur riik on servast servani läbi käidud ja praegu oleme kohal kolmeteistkümnes linnas.
•• Kuivõrd sarnaneb Ukraina turvaturu olukord Venemaa omaga, kus miilitsa ametkonnaväline valve on olnud tugev ja turgu valitsev?
Mõnes mõttes tõepoolest sarnaneb Ukraina olukord Venemaaga, kuid äri ajamine on Venemaal lihtsam ja konkreetsem. Venemaa turvaturu hinnatase on võrreldav Eesti tasemega, samal ajal kui Ukraina hinnad on võrreldavad meie üheksakümnendate aastate algusega.
Mul on Peterburis ka üks koristusfirma ja võin öelda, et koristaja teenib Peterburis kaks korda rohkem kui turvamees Ukrainas.
•• See kõlab lausa uskumatult. Kas teie Peterburi turvafirma tegutseb ikka edasi?
Peterburi turvafirma tegutseb tublisti edasi, aga Venemaa seadusandluse muudatuste tõttu peab Venemaa turvafirma omanik olema Vene kodanik. Ütleme nii, et jälgin endiselt aktiivselt nende käekäiku ja elan kaasa. Peterburi ettevõttes on väga tublid juhid, kes teevad head tööd, ja ka turg on suure arenguperspektiiviga.
•• Kuidas on Ukraina ettevõtte nimi?
USS Security. Kasutan sarnast embleemi nagu omal ajal Eestis ja ligilähedast sellele, mida kasutatakse Venemaal.
Selle märgi all sai omal ajal väga head tööd tehtud ja see, mis Eestis sai püsti pandud, on täielik maailmatase ennekõike kvaliteedis. Osutatavate teenuste valiku poolest oleme maailmatasemest ees. Parkimise kontroll, rannavalve ja bussipiletid – kõik see kokku pole tavapärasele turvafirmale jõukohane.
•• Kas ma saan õigesti aru, et soovite Ukrainas üles ehitada samasugust ettevõtet, nagu praegu on Eestis G4S?
Täpselt selline plaan meil on – teha samamoodi, nagu ma omal ajal Eestis turvafirmaga ESS tegin. Plaan on ambitsioonikas: haarata kümne aastaga 15–20 protsenti Ukraina turust, mis tähendab ligi poole miljardi dollari suurust aastakäivet.
•• Millised teenused Ukraina turvaturul ilma teevad?
Mehitatud valve osakaal on väga suur. Üks, mis mulle on taganud edu Eestis ja tagab ka Ukrainas, on arusaamine, et ka turvavaldkonnas on tegemist eelkõige äriga. Enamik kohalikke, kes seal turvaäriga tegeleb, võtab seda aga elu- ja elatusviisina.
Tavaline on, et üks endine miilitsa või eriteenistuse ohvitser töötab nii palju, kui kaugele tema enda haare ulatub. Neid, kelle nägemis- ja haardeulatus on suurem, praktiliselt ei olegi või on väga vähe. Nad lihtsalt ei saa aru, et me räägime üle miljardi dollari aastakäibega suurusest turust.
Maailmas jaguneb turvaturg nii, et ligi 50 protsenti ärist on mehitatud valve, 30 protsenti tehniline valve, kümme protsenti rahavedu ja ülejäänud kümme protsenti moodustavad muud pudinad-padinad nagu installatsioonitööd, seadmete hooldus, ihukaitse ja muud teenused.
Paljude Ukraina endiste ohvitseride arvates on aga tõeline turvatöö pigem kallite tööde tegemine nagu ihukaitse või inimeste saatmine, sellise äri maht aga jääb pigem viie protsendi suurusjärku kogu võimalikust mahust. Muidugi teevad kõik need kallid tööd ühele turvafirmale au ja nendega tuleb ka tegeleda, aga mitte ainult nendega. Nagu spordis, kus on olümpiavõitjad ja samal ajal sajad tuhanded harjutavad. Olümpiavõitja teeb küll igale riigile au, kuid spordi aluspõhi peitub ikkagi nendes harjutavates rahvahulkades.
•• Kas Ukraina turvaäri arendamise tagamõte on leida üks lääne investor, kes päeva lõpuks selle ära ostab?
Ma ei mõtle selle peale väga palju, kuid turvaäris, nagu paljudes muudeski ärides, teenitakse suur kasum ikkagi exit’iga.
Ent kui omada sellist firmat nagu G4S praegu Baltikumis, siis see peab igale ajale vastu. Turvafirmad peavadki halbadele aegadele paljude teiste valdkondade ettevõtetega võrreldes paremini vastu.
•• Ukraina on kauaaegsete militaar- ja julgeolekutraditsioonidega maa. Julgeoleku valdkonna inimesed võivad olla mitmenda põlve ohvitserid. Kuidas sellises keskkonnas Eesti ettevõtjat vastu võetakse?
Ma ei ütleks, et meil oleks omal ajal Lätis kergem olnud kui praegu Ukrainas. Kui sa teed oma tööd, siis pead arvestama konkurente, kellel on tuttavatest ja sugulastest ametnikud, kes võivad sulle hästi palju peavalu teha. Kui sa neid arvestad ja teed oma asja järjekindlalt, siis saavutadki tulemuse.
Tähtis on ka näha turul võimalusi ja pakkuda teenuseid, mida kohalikud veel ei oska või suuda pakkuda. Näiteks meie pakume kaubanduskettidele terviklahendust, kus investeerime ise nende seadmetesse, pakume kogu vajaliku turvalahenduse ja teenuse ning vastutame ka solidaarselt varguste eest. Nii tegeleme sellega, mida meie oskame – turvateenusega –, ning nemad saavad keskenduda ja investeerida oma peamisse ärisse ehk kaubandusse. Sellist lähenemist kohalikud ei julge ja majanduslikult tihti ei suudagi pakkuda, kuna ka turvafirmapoolsed investeeringud on üsna arvestatavad.
•• Kas Eestis tehtu on tõepoolest andnud nii tugeva ja veenva tagapõhja, et Ukrainas läbi lüüa?
Julgen häbenemata öelda, et olen käivitanud Ida-Euroopa edukaima eraturvaäri. Millalgi seitse-kaheksa aastat tagasi tehti minust Discovery kanalile üks film. Arvasin, et seda näidatakse üks-kaks korda, aga seda on juba sada korda näidatud. Turvavaldkonna alal peaaegu ei olegi enam tegijat inimest, kes poleks seda näinud ega sellest kellelegi rääkinud. Kui minu nägu tuleb juba seltskonnas tuttav ette, siis enamasti teatakse seda filmi.
Näiteks Peterburi ettevõtte juht rääkis alles mõni aeg tagasi, kuidas ta kunagi ammu oli seda filmi näinud oma kahetoalise korteri köögis ja endale öelnud, et „tõesti, selle äriga annab kasumit teha ja huvitav oleks selle eestlasega koos äri arendada”. Ja saatus viiski meid kokku.
Mõned aastad tagasi töötas minuga seotud ettevõtetes üle 17 000 inimese. Isegi hiinlane ei ütle, et seda on liiga vähe, ja ka Venemaal ja Ukrainas suhtutakse sellesse austusega. G4S-i Baltikumi käive oli reaalselt võrreldav ligi poole ametliku Ukraina turvaturu suurusega.
•• Kui palju teil praegu Ukrainas töötajaid on?
Turvateenuse pakkumisega on seotud üle 1200 töötaja.
•• Kui plaanite ette võtta kõik suuremad Ukraina linnad, siis kus asub praegu raskuspunkt?
Kui Tallinnas hakkab turvafirma Selverit või Prismat valvama, siis pole nii, et sa valvad automaatselt neid poode ka Tartus. Kuid Ukrainas on selgelt niimoodi, et kui sinuga leping tehakse ja sa ennast õigustad, siis liigud oma lepingupartneriga kaasa.
Ukraina üks juhtivaid kaubanduskette on Furshet. Hiljuti kirjutati Eesti lehes, et ma väga tahtsin selle omanikuga Ukraina peaministri kaudu tuttavaks saada, et neid poode valvama hakata. Tegelikkuses ma valvasin juba ammu neid poode ja praeguseks on meie valves 45 ja märtsi lõpus juba 58 Fursheti poodi, mis asuvad üle riigi igal pool.
Selle mahu juures, mida meie Ukrainas teeme, pole mingisuguseid kõlavaid tutvusi veel vaja.
•• Kas te kavatsete Ukrainas ka parkimisäri käsile võtta?
Parkimise korraldamine pakub ukrainlastele suurt huvi. Ükskõik kus sa seda räägid, kõik tahaksid seda kohe teha. Kuid see nõuab seadusandluse korrigeerimist.
Suurtes vanades linnades alates Itaaliast on parkimine ja prügivedu rohkem pättide pärusmaa. Paljud linnaametnikud toituvad sellest.
Nende ülemused saavad ühel hetkel aru, et selline süsteem ei toimi ja põhjustab ummikuid. Kui kusagilt läheb kolmerajaline tänav, aga sõita saab ainult mööda ühte rada, sest mitu rida autosid pargib, siis nad saavad sellest aru. Süsteemi pole jõutud veel korda teha, see eeldaks ju väiksematelt ametnikelt leiva äravõtmist ja sulidega vastuollu minemist, kes tänava korrastamatusest teenivad.
Praegu keskenduks siiski turvateenusele, võimalusi on veel väga palju ja me oleme selleski valdkonnas alles kasvu alguses.
•• Kas te rajate oma võrgustikku uute ettevõtete asutamisega või võtate üle juba tegutsevaid ärisid?
Kõige lihtsam on ikkagi ise üles ehitada. Ukraina turu eripära on, et seal peavad kohalikud maksude maksmist, vähemalt mis puudutab tööjõumaksusid, saamatute ja lollide inimeste reaks. Kui vähegi võimalik, siis maksusid lihtsalt ei maksta. See tähendab, et kõigi nende „sabade” klaarimine, mis juriidilise isiku ostmisega kaasa tulevad, läheb pärast väga kulukaks.
Küll aga on huvitav kaaluda ettevõtete ostmist, kellel on suur tehnilise valve klientide osakaal. Tehnilise valve võlu peitub selles, et kui sa saad kriitilise massi kliente kokku, siis hakkab juba reaalne äri tekkima.
Üks klient nõuab ühte pulti, ühte operaatorit ja ühte ekipaaži, kes teda teenindaks. Aga äriliselt on parem, kui ühe ekipaaži peale langeks mitte üks ega sada, vaid vähemalt tuhat klienti.
•• Millise pilguga vaatate Ukraina kinnisvaraturgu? Kas silm on millelegi peale jäänud?
Olen Ukrainas vähemalt kolm aastat ringi vaadanud ja Kiievi linnas pole ühtegi vähegi tõsist kinnisvaraobjekti, mida ma poleks lähemalt vaadanud ega läbi arutanud. Mul on see informatsioon ja aeg-ajalt aitan mõnda tuttavat selles vallas, aga ise pigem hoian eemale.
•• Kas kinnisvarast hoidumise põhjus peitub selles, et keskendute turvafirma ülesehitamisele?
Eks selle kinnisvaraga on siin omad vitsad juba kätte ka saadud. Minu äri sai üldse alguse Palace’i hotellist, kus vastutasin turvalisuse eest. Kuni selle ajani tegutsesin nagu tüüpiline Eesti inimene: olin samal ajal taksojuht, politseinik, spordiinstruktor, turvamees, kütsin ahjusid.
Palace’is lubati kõikidele töötajatele, et nad saavad suvel puhkuse ajast Soome seda päris suurt raha teenima. Mina lubasin oma palgatud turvameestele ka seda, kuid selgus, et neile luba ei laienenud.
Et mitte häbisse jääda, organiseerisin neile ise Soomes tööotsi. Kelle sain autot värvima, kelle puid lõhkuma, kelle metsatöödele. Läksin ise nendega kaasa. Töötasime 16 tundi ööpäevas tasuga 25 marka tunnis, niimoodi kaks nädalat järjest.
Siis ütlesin endale, et nüüd lähen Eestisse tagasi ja hakkan tegema ühte tööd ja sama pühendunult, kui Soomes rabasin. Lubasin, et enne tuleb soomlane mulle tööle, kui ise sinna tööle lähen.
Minu eesmärgid täitusid ja rohkemgi veel. Hakkasin tegema ühtainukest tööd, väga fokuseeritult, sain Lauri Saloranta näol väga hea Soome inimese endale abiliseks.
Nüüd, kui ma kinnisvaras olen kätt proovinud ja sõrmi kõrvetanud, püüan sellest vanast õppetunnist uuesti õppust võtta ja keskenduda ühele ja peamisele.
Eestis tekkis turvaäriga muidugi kriitiline olukord. Kui oled selles äris ühest turust ligi 70-protsendilise turuosa saavutanud, siis on kaks võimalust. Sa kas laiened äriga üle piiride või laiened oma koduturul veelgi, aga kogu turgu enda alla võtta poleks mõistlik tahta.
•• Kuid kinnisvara teema pole täiesti ununenud?
Kinnisvara teema on mul portfellis kas või sellesama Rotermanni kvartali näol, kus me praegu istume. Mul on siin mere ääres hästi suured maatükid ja Riias suured maatükid. Kui ma peaks kellelegi veel kinnisvarast rääkima ja keegi mind spekulandiks ei pea, siis ma näitan seda pilti, mis ma siin Rotermanni keskuses teinud olen. Rohkem küsimusi siis ei teki. Nüüdki tulevad Ukraina kinnisvaraarendajad külla, nende külaskäigu peamine soov oli kohtuda just Rotermanni arhitektide ja arendajatega.
•• Rotermanni kvartal on tõepoolest Tallinna pärl, aga kas ta teeb praegusel ajal ka palju peavalu?
Eks ta üks murekoht muidugi ole. Seda sai hakatud tegema väga heal ajal ja väga sügavalt läbi mõtlemata. Ma uskusin, et kui sa oled oma projektiga juba õige koha peal, siis läheb kõik hästi. Kuid tegelikult pole see nii lihtne, sest sa pead õiget asja ka tegema.
Minu häda ongi praegu see, et ma arendan ühte kolmandikku Rotermanni kvartalist, aga olen võtnud peaaegu kogu selle vastutuse enda peale. Selleks, et kvartal tervikuna tööle hakkaks, tuleks vaadata kogu seda ala, mis jääb Viru hotelli ja Admiraliteedi basseini vahele.
Minu ambitsioon oli selline, et minu valdused hakkaksid peale Narva maantee 7 juurest, haarates enda alla Centrali hotelli, Admirali maja. Tahtsin välja arendada linnahalli piirkonda ja kogu seda mereäärt.
Kui oleks läinud minu plaanide kohaselt, oleks ammu olnud valmis nii renoveeritud linnahall kui ka linnavalitsuse uued hooned, mereäär oleks korda tehtud. Kui ainult poliitikutel poleks närv nõrgaks osutunud...
•• Kas selles mõttes, et Sõõrumaa oleks võinud selles linnas liiga tugevaks saada?
Ma ei ütle seda niimoodi. See oli pigem ühe väikese maa poliitika, millest ma nüüd ei taha mitte midagi isegi kuulda. Demokraatia mängimine küla tasemel, kus on kolm kirjaoskajat meest, kellest kaks on koalitsioonis ja üks on opositsioonis.
•• Kas siin pole mitte tegemist sellise poliitikute ülepingutatud kavalusega, kus püütakse välja venitada mingisugust endale kasulikku varianti kohast, kust tegelikult midagi välja venitada pole võimalik?
Poliitika on üks laveerimise kunst. Parteide juhid on üldjuhul arukad inimesed, kuid valijate ja poliitikute arusaamad mõistlikest lahendustest ei pruugi alati kattuda. Üldiselt nad peavad oma hääled ju ka kuidagi saama ja poliitikute kapital on hääled.
Praegu pole erakonda, kes ei oleks käinud minu juures poliitika üle arutlemas. Kui ma küsin nende käest, millega nad siis nüüd välja tulevad, siis mitte keegi ei hakka pihta sellest, kuidas seda riiki rikkamaks teha.
•• Millise kännu taga Eesti edu praegu seisab? Milliseid otsuseid on vaja teha, et saaksime praegusest arenguetapist edasi minna?
Ma pole kaugeltki seda meelt, et Eestil praegu midagi viga oleks. Meil on paljude asjadega hästi ja saame Eestit paljuski teistele eeskujuks tuua. Kuid inimesena, kes elab ainult oma ainukest elu, tahaks alati ja kogu aeg midagi paremat.
Kui Eesti sai vabaks, siis selle hetkeni olime tammunud oma arengus paigal, kapitalistlik maailm meie ümber oli aga kogu aeg arenenud. Loomulikult tahtsime seda vahet võimalikult kiiresti tagasi teha.
Muu maailmaga võrreldes on Eesti nagu üks tehas, mille arendamisega oleks võimalik paarikümne aastaga saavutada tohutuid edusamme. Kuid välja tuleb nii, et elame oma arengus läbi täpselt needsamad valud nagu mõni palju suurem riik, ehkki natukene kiiremini.
Eestis on sadu ja tuhandeid aastaid verd valatud selle nimel, et kontrollida siinset kaubateed. Meie vanad linnad ja mõisad on ehitatud kaupmeeste raha eest. Uued majad ja mõisad ehitatakse tulevikuski kaupmeeste raha eest. Seda asjaolu meil ilmselgelt väärtustada ei osata.
Muidugi elame oma põllulapiga siin kenasti ära ja oleme mingil lühikesel ajahetkel minevikus oma või ja pekiga Euroopas laineid löönud. Kuid selleks, et olla edukad tegutsejad kaubateel, vajame üle keskmise parema rakendusliku haridusega logistikuid, finantsiste, tublisid arvutajaid.
Eestist võiks igal aastal rahulikult 60–70 miljonit tonni kaupa läbi liikuda. Paljud inimesed võiksid siit läbi reisida. Siis hakkaksid kerkima ka uued mõisad ja linnad.
Kuid praegusel kujul elame täpselt niimoodi, et iga põlvkond suudab oma heaolu eelmisega võrreldes vaid õige natukene parandada.
•• Kas peate silmas osalemist Venemaa ja muu maailma kaubavahetuses?
Traditsiooniliselt on see nii. Eesti on ajaloos varemgi tänu kaubateele hästi teeninud ja tänu poliitilistele või majanduslikele muutustele on see jälle muutunud. Kuid Baltikumist paremat akent Hiina, Kasahstani ja Venemaa kaupade liikumiseks on raske leida.
Meie ekspordis on Venemaa kümmekonna protsendiga Saksamaa, Põhjamaade ja Läti kõrval kolmandal kohal. Me peaksime võitlema pigem selle eest, et Venemaa osatähtsus ei läheks üle 50 protsendi.
•• Üpris levinud on seisukoht, et juba praegu on kaubavahetus Venemaaga nii heal tasemel, et suurem osatähtsus muutuks riskantseks. Kas see pole siis õige?
Pool sajandit tagasi oli Singapur meist palju vähem arenenud kaluriküla. Praegu on Singapuri sissetulek elaniku kohta kolm korda suurem kui Eestis. Nad kasutasid ära täpselt neid eeldusi, mis on olemas Eestil.
See Eesti põlvkond, kes praegu mängu juhib, pole muutuseks suuteline. Muutus võib tulla siis, kui võimule tulevad praegused abituriendid. Nemad võtavad elu pragmaatiliselt, nad on maailma avarama pilguga näinud ja neil puudub ajaloo taak.
•• Mida Eesti noor põlvkond õppima peaks? Kas Eesti haridussüsteem toetab teie arenguvisiooni?
Eesti haridussüsteemi on üldjuhul kiidetud, kuid minu vastus on siiski eitav. Mina olen oma lapsed, kes vähegi kaela kannavad ja kes ise tahavad, saatnud välismaale õppima. Nad õpivad seal iseseisvaks, maailma avaramalt nägema ja nähtuste üle arutlema. Kui meie õpilane läheb kooli, siis peavad tal kontrolltööde tegemiseks valemid hästi peas olema. Nendes kohtades, kus minu lapsed on välismaal õppinud, on teistmoodi. Kui oled nädal aega õppinud ühte teemat, siis saad reedel tühja lehe, kuhu on peal kirjutatud näiteks kaks sõna: „elevant” ja „äädikas”. Sinu ülesanne on hakata seoseid looma ja niimoodi see lehekülg esseed kirjutada. Ehk õpetatakse loogiliselt mõtlema, seostama ja ennast väljendama.
Meie haridussüsteemil pole üldiselt midagi viga, aga head asjad mujal maailmas on paremad.
•• Kas pole siis vahet, kas õpetada rohkem pehmeid või reaalaineid?
Päeva lõpuks valib igaüks selle, milles tal on rohkem andeid. Kuid mina paneksin rohkem rõhku reaal- ja rakenduslikele ainetele.
Kui soovime saada häid logistikuid ja arvutajaid ja kallutame oma hariduse selles suunas, ega siis ei jää ka head ajaloolased tulemata. Kuid võimalus, et saame häid logistikuid, on suurem.
•• Kui ma teid mõned aastad tagasi, 2007. aasta paiku intervjueerisin, oli teie meel üpris mõru ja seisukohad Eesti olude kohta üsna kriitilised. Mis on teid nüüdseks nii optimistlikuks muutnud?
2007. aastal ütlesin, et meid ootab ees seitse aastat hämarat aega. Ka nüüd ei hakka kohe kõik paremaks minema, kuid aegamisi küll. Ka selle üle on, naljaga pooleks, juba hea meel, et meil läheb paremini kui Lätil.
•• Paljud usuvad, et oleks parem, kui Lätil läheks paremini, sest siis on ka meil kergem.
Seda kindlasti.
•• Mis siiski muudab teie pilgu Eesti suhtes andestavamaks?
Inimene harjub kõigega.
•• Kas see on süsteemi või inimeste viga?
Mina olen nördinud, et riigil on lastud tekitada teatud olukord. Ärimees tahab maja ehitada ja pank tahab seda finantseerida. Kinnisvarafirma annab oma hinnangu, mis võiks olla arendatava ruutmeetri hind. Kõik on asjaga nõus ja justkui võiks alustada. Siis aga unustab üks asjaosaline oma osa kogu loos ja oma kohustused ära, ütleb, et hind on nüüd hoopis teistsugune ja ärimees maksku raha juurde või andku täiendavaid garantiisid.
Ei tohi lasta tekkida olukorral, kus üks tehingu pool teeb kõik kokkulepitud asjad ära, kuid teisel pole üldse kohustusi ega vastutust.
•• Tänu majanduskriisile said tallinlased Rotermanni kvartalisse teie kunstigalerii. Ilma kriisita asuks selles majas rahvusvaheline särgi- ja rõivapood.
Rõivapood oleks olnud ka päris hea. Galeriid plaanisin ma rajada Hobujaama tänava äärsesse pikka kivimajja ja ma pole seda plaani ka praegu maha matnud.
Taotlesin galerii rajamiseks kahest turismimeetmest toetust, kuid pole saanud. See koht galerii või muuseumi tegemiseks oleks tegelikult olnud üks vähestest, kui mitte ainukene, mis kataks ära turismimeetme nõudmised.
Kuid suured otsustajate rühmad on andnud raha projektidele, mis mitte kunagi ei hakka vastama nõutud tingimustele. Mitte ükski nende otsuste langetajatest ei hakka selle eest ka vastust andma.
Mina ei tea, mida mõelda näiteks Pokumaast, kuhu on 60 miljonit krooni kulutatud ja seejärel uksed ka kinni pitseeritud. Iga kolm klassi koolis käinud inimene saab aru, et turistide hordid sinna ei lähe. Mõeldagu siis mõni muu meede välja, et selliseid asju rahastada. Seda võiks teha külaelu arendamise nime all.
Siin aga liigub kahes suunas sadu tuhandeid turiste ja sellest ei piisa otsustajatele.
•• Milline kujutlus on teil aja jooksul oma kunstikogust tekkinud? Kas see keskendub endiselt baltisakslaste töödele?
Praegu pole aeg kogu arendamiseks. Praegusesse galeriimajja tuleb esimesele korrusele üks nägus restoran ja galerii kolib teisele korrusele. Terve see maja on kogu aeg olnud eri väljapanekute jaoks avatud.
•• Kui te oma kunstikogu hakkasite looma, siis see pakkus teile suurt meelehead ja kirge. Kas kunst on teile jäänud hobiks või on tulnud ka mingisugune äriline mõõde juurde?
Kunst ei tähenda mulle äri. Praegu on vähe aega pühenduda. Kunst oli mulle ärilise võidujooksu maailmas selline meeldiv aja maha võtmise koht.
•• Kuidas on kunsti väärtus majanduskriisile ja kõikumistele vastu pidanud?
Heade tööde – mida on vähe – hind püsib paigas, sest neid lihtsalt ei müüda. Keskpärase kunsti hind on kaks-kolm korda langenud.
•• Kuidas on muutunud teie nägemus oma kogust, kavatsus seda arendada?
Ma olen arenenud ka ise koos oma kunstikoguga. Tuhatkonnast tööst kolmandiku võiks kohe ära müüa ja kolmandik on see, mis vastab täielikult minu praegustele arusaamadele ja meeldivusele.
•• Mis võiks Eestis saada huvitavaks äriprojektiks Venemaa ja Ukraina kõrval?
Praegu mitte midagi. Tahaks oma vanad projektid valmis saada, mida on juba päris palju. Asjad on liikunud selleni, et Eestisse tulles polegi eriti midagi teha peale sõpradega suhtlemise ja lastega tegelemise.
Suunan oma lapsed ka Eestist võimalikult kaugele. Ma ei saa aru sellest kampaaniast, et talendid koju. See kõlab väga diletantlikult. Korraldasin kümmekond aastat tagasi koos kadunud Aadu Luukasega Singapuris väljasõiduistungi. Kuulasime nende institutsioonide ja juhtide loenguid. Singapuri riik otsustas mitukümmend aastat tagasi, et nad saadavad riigi kulul lapsed välismaa kallitesse ülikoolidesse õppima. Eesti inimese esimene küsimus kõlas, et mis siis saab, kui nad ei tule tagasi. Singapurlane ei saanud sellest küsimusest esimese hooga aru. Ta ütles, et kui noorel pole kohta, kuhu tulla, siis ärgu tulgu. Aga Singapuri riik teeb omalt poolt kõik, et oleks, kuhu tulla. Kuid jõuga ei tooda kedagi tagasi. Kui aga meie oma inimene on mõnes suures rahvusvahelises organisatsioonis heal kohal, siis sellest sünnib kodumaale veel palju rohkem kasu.
Kuhu meie siin oma talente kutsume? Neeme Järvit kutsusime tagasi ja sellest ei tulnud mitte midagi head välja. Kui nad kõik tulevad, mida me neile siis kõigile väärilist pakkuda saame? Kui koht on, siis tullakse niigi.
•• Kas selline lähenemine saab laieneda ka lihtsa töö tegijatele, kes otsivad välismaalt leiba autojuhtide ja ehitajatena?
Kui kodus lõpeb töö otsa, saabub selline valus ja heitlik aeg. Inimesed on nupukad: kes on leidlikum, läheb kaugemale, kes on vähem nupukas, läheb üle lahe. Eesti ettevõtjaid ootab nüüd ees väga raske aeg. Kui majandus hakkab natukene tõusma, siis see Soome läinud mees ei hakka kohe siia tagasi tulema. Eesti tööjõu hind tõuseb siis täiesti tühja koha pealt mõttetult üles. Siis peame hakkama täiesti keskpäraste inimestega, aga väga kalli hinnaga maju ehitama, koristama, turvama jne. See võtab veel neli-viis aastat aega, enne kui inimesed hakkavad majanduskasvu mõjul Eestisse tagasi tulema.
•• Kas Eesti peaks kartma tööimmigrante?
Minu meelest ei peaks võõrtööjõudu kartma, kuigi muidugi on parem, kui nad on meiega sarnaste näojoonte ja käitumislaadiga.
Venemaa suurtes linnades töötab 12 miljonit usbekki-tadžikki. Kogu koristamisteenus ja lihttöö maailm on nende tehtav. Venemaa elab täiesti normaalset kapitalistlikku elu.
Samal ajal Ukraina ukrainlasest turvamees, kes sageli kannab mundril ka majori paguneid, saab kaks korda vähem palka kui usbekk Moskva kojamehena. Riik lihtsalt ei võimalda neil suuremate sammudega edasi minna.
Kui Balti laevaremonditehase keevitustöö suudavad ära teha paarsada hea väljaõppega ukrainlast, siis las nad tulevad siia.
•• Kas pole karta, et odav välismaalane võtab ära Eesti elanike töö?
Mina võtan ka Eestist natuke eestlasi kaasa Ukrainasse turvatööd tegema. Kogu nende reisikulu, elamine ja muu annab siiski päeva lõpuks kohalikule eelise, sest kohalik inimene on kolmandiku võrra odavam. Kui sa ei suuda kohalike inimestega oma tööd piisavalt heal tasemel ja efektiivselt ära teha, siis paraku peakski võrdsete võimetega, kuid efektiivsematele võõrtöölistele uks lahti olema.
•• Kuidas on euro tulek teid mõjutanud?
Kui ma varem Venemaal käisin, siis ma ei tundnud ennast nii väga eurooplasena. Jutt oli ikka selline, et meil Eestis on asjad nii ja miks teie siin samuti ei tee.
Pärast seda, kui tuli euro, leidsin ennast esimest korda rääkimas, et meil Euroopas. Ja minuga räägiti vastu samuti: teil Euroopas. Euro tulek tegi seda, et hakkasin ise ennast ka natuke suuremana tundma.
8 mõtet
Urmas Sõõrumaa,
märts 2011
1. Julgen häbenemata öelda, et olen käivitanud Ida-Euroopa edukaima eraturvaäri. Mõned aastad tagasi töötas minuga seotud ettevõtetes üle 17 000 inimese. Isegi hiinlane ei ütle, et seda on liiga vähe, ning ka Venemaal ja Ukrainas suhtutakse sellesse austusega.
2. Minu ambitsioon oli, et minu valdused hakkaksid peale Narva maantee 7 juurest, haarates enda alla Centrali hotelli, Admirali maja. Tahtsin välja arendada linnahalli piirkonda ja kogu seda mereäärt. Kui oleks läinud minu plaanide kohaselt, oleks ammu olnud valmis nii renoveeritud linnahall kui ka linnavalitsuse uued hooned, mereäär oleks korda tehtud. Kui ainult poliitikutel poleks närv nõrgaks osutunud... Nüüd, kui ma olen kinnisvaras sõrmi kõrvetanud, püüan keskenduda ühele ja peamisele.
3. Muidugi elame oma põllulapiga siin kenasti ära ja oleme mingil lühikesel ajahetkel minevikus oma või ja pekiga Euroopas laineid löönud. Kuid selleks, et olla edukad tegutsejad kaubateel, vajame üle keskmise parema rakendusliku haridusega logistikuid, finantsiste, tublisid arvutajaid.
4. Suunan oma lapsed ka Eestist võimalikult kaugele. Ma ei saa aru sellest kampaaniast, et talendid koju. See kõlab väga diletantlikult. Neeme Järvit kutsusime tagasi ja sellest ei tulnud mitte midagi head välja.
5. Eesti ettevõtjaid ootab ees väga raske aeg. Kui majandus hakkab natukene tõusma, siis Soome läinud mees ei hakka kohe siia tagasi tulema. Eesti tööjõu hind tõuseb siis täiesti tühja koha pealt mõttetult üles.
6. Ukraina turu eripära on, et seal peavad kohalikud maksude maksmist, vähemalt mis puudutab tööjõumaksusid, saamatute ja lollide inimeste reaks. Kui vähegi võimalik, siis maksusid lihtsalt ei maksta.
7. Suurtes vanades linnades alates Itaaliast on parkimine ja prügivedu rohkem pättide pärusmaa. Paljud linnaametnikud toituvad sellest. Nende ülemused saavad ühel hetkel aru, et selline süsteem ei toimi ja põhjustab ummikuid.
8. Praegu pole erakonda, kes ei oleks käinud minu juures poliitika üle arutlemas. Kui ma küsin nende käest, millega nad siis nüüd välja tulevad, siis mitte keegi ei hakka pihta sellest, kuidas seda riiki rikkamaks teha.
