Millisel juhul on laenumaksetega hädasolijal mõistlik minna hoopis pankrotti ja millisel juhul, hambad ristis, laenu tagasimaksmist jätkata?

Alati tuleb vaadata, millises seisus võlgnik on. Olukorras, kus on võetud laenu ja sellega lõhki mindud ning kui nüüd palk ka väheneb, siis küsimus on, et kas see inimene on valmis millestki loobuma ja kas tema sissetulekust piisab järelejäävate kohustuste katmiseks.

Võibolla loobuda näiteks autost või mõnest muust asjast ja säilitada midagi niisugust, mille eest inimene jõuab maksta, ega siis alati ei pea pankrotti minema.

Küsimus on, et kas on võimalik pakkuda kompromissi või minna pankrotti ja taotleda viie-aasta pärast kohustustest vabastamist.

Otsuste juures peab kaaluma, mis saab siis, kui eluase ära müüakse. Kas inimesel on kuhugi minna, kui ta sinna jääda ei saa jne. Kõik niisugused asjad tuleb läbi mõelda.

Selge on see, et kui sissetulekud ei kata kohustusi, on õigem võtta vastu pankrotiotsus. Ehk kui kompromissi pole võimalik pakkuda, siis minna kohustustest vabastamise teed ja ausalt öeldes võib sellest kujuneda inimesele hea alus uueks alguseks.

Kas viis aastat on teie hinnangul pikk või lühike aeg, pärast mida saab võlgadest vabastamist taotleda?

Võlausaldaja seisukohast vaadatuna on see mõistlik aeg. Selle aja jooksul jõuab võlgnik otsida tööd, alustada mingit tegevust ja mingit raha tagasi maksta.
Inimesele on see võibolla pikk aeg, sest kui ta niigi vireleb, siis viis aastat vireleda ja siis...
Ütleme nii, et see on niisugune paras aeg, mille jooksul jõuab olukorra fikseerida, alustada uuesti tegevust kas siis ettevõtjana või töötajana ja osaliselt oma teatud mõtlematusi lahendada. Pärast viite aastat tegelikult kohus vabastab inimese ju kõigist nõuetest, ka nendest, mis tema vastu ei esitatud.
Nii et inimene alustab pärast puhtalt lehelt?
Sisuliselt alustab ta puhtalt lehelt. Kui ta nüüd ei õpi ja jätkab nii nagu varem, siis ta astub, ma ütleks, ühest ämbrist teise.
Ega eraisiku pankrotis ei ole midagi taunimisväärset, sellepärast et meil läheb kõigil kord paremini ja kord halvemini. Niisuguse halvema olukorra tunnistamine ei ole midagi muud, kui ühe uue seisundi algus. Seal ei ole tegelikult midagi halba.