Uued võtted kasutatud autode äris: „Mina ei tea midagi! Uurige ise.“
Riigiametnike töö kasutatud autode müügis korraloomisel ei paista lõppevat, sest ühed petuvõtted asenduvad teistega, kirjutab värske Autoleht.
.
* „Te tegite mu auto katki!“ käratas autoplatsi peremees, kui müügiloleva sõiduki elektriakende töökorda proovides üks aknaklaas uksesügavusse kukkus.
* Auto ostu-müügilepingu allkirjastamiseks oli pliiats juba paberil, kui ostuhuviline küsis müüjalt: „Miks te mulle ei öelnud, et see auto on töötanud kuus aastat taksona?“ Vastus oli üllatav. „Eee... Ma oleks teile seda öelnud!“
* Huviline jäi automüügiplatsil vaatama 2000. aasta Kia Sportage'it. „See on natuke vana, aga normaalne auto!“ kinnitas müüja. Kuulutus väitis, et Kial on uste sisevalgustus ning nahaga kaetud käigukanginupp ja käsipidurikangi käepide, kuid tegelikkuses polnud neist lõhnagi. ABS ei töötanud. Mootori rikketuli põles ning jõuallikas töötas vahelejättudega ja puterdades. Starter streikis. Aku oli kinnitamata. Generaatoririhm vilistas. Juhiiste oli räbalaiks kulunud. Tuuleklaasis oli mõra. Piduritorud olid nii roostes, et ähvardasid esimesel äkkpidurdusel lõhkeda. Roolis ei olnud ilmselt turvapatja, sest selle kate nõtkus mitu sentimeetrit. Auto kõik keredetailid peale katuse olid üle värvitud. Päris „normaalne“ 14 aastat vana auto, eks?
* Ühe Volvo läbisõidunäit oli 160 000 km, kuigi tegelikult leiti kinnitus, et auto on sõitnud 510 000 km. Ehk kerimisega oli haihtunud 350 000 (!) kilomeetrit. Lisaks oli auto tagaosal näha jälgi avariiremondist.
Need neli on vaid üksikud näited maantee-, maksu- ja tarbijakaitseameti mullu mais alanud kontrollretkedelt kasutatud autode müügipaikadesse.
„Pilt on kehv,“ nendib Maanteeameti tehnoosakonna juhataja Jürgo Vahtra, kelle alluvad kolme ameti igakuistel reididel kaasa löövad. Jaanuariks oli põhjalikumalt kontrollitud 41 autoäris pruugituna müügil olnud 156 autot. Nendega seoses leidsid maantee- ja tarbijakaitseamet 263 rikkumist ehk 1,7 patustamist auto kohta. Peale selle jäi palju huvitavat silma ka maksuametile.
28 protsenti kontrollitud autodest ei vastanud varustus kuulutuses lubatule ning 21 protsenti oli teinud avarii, kuid müüja ei iitsatanud sellest sõnagi. Juhus? Vaevalt...
Esimeste kontrollkäikudega võrreldes on olukord automüügiplatsidel siiski muutunud, kinnitab Vahtra. „Enam ei kiideta autosid taevani, kuid nende vigadest, avariidest ja läbisõidunäidu kerimisest ei soovita samas ikka rääkida. Selle asemel väidetakse, et ei teata sõidukist midagi ja soovitatakse ostjal ise uurida. Samas on ka positiivseid näiteid, kus müügiplatsi inimesed on müüdavat autot kirjeldanud väga põhjalikult kõigi selle puudustega. Tegemist on ju ikkagi kasutatud autoga, mis kasutamise käigus kulub,“ ütleb ta.
Kui reide alustades oli müügiplatsidel vaid väike osa autodest komisjonimüügis ehk mitte autopoe enda nimel, siis nüüd olevat olukord vastupidine. „Komisjoniauto müüjaks ja juriidiliseks omanikuks on tavaliselt keegi Vitali Lasnamäelt, keda sa pole elu sees oma silmaga näinud või – mis veel hullem – hoopis mõni Adolf Saksamaalt. Nii või naa, mõlemal juhul on autopoe eesmärk end vastutusest vabastada,“ selgitab Vahtra. Esimestel reididel avastati palju selliseid müügikuulutusi, kuhu oli „unustatud“ kirjutada, et auto on tegelikult komisjonimüügis. Nüüdseks on see viga kõrvaldatud, kuid müüja isikut tasub sellegi poolest kontrollida.
Kui juriidiliselt isikult autot ostes on sul õigus pretensioon esitada kahe aasta jooksul, siis eraisikuga kaupa tehes pead pettumust klaarima ainult kohtus, olgu tehingust möödunud kasvõi tunnike. Lisaks „optimeerib“ automüükla sellise nipiga makse, sest kui firma nimi tehingudokumentides ei kajastu, saab müügikasumi mustalt tasku pista. Ning muidugi saab komisjoniauto kohta esitatud kõigile küsimustele vastata: „Ma ei tea, see toodi mulle lihtsalt müüki! Vaata ise, kust ja mida sa teada saad.“ Kuigi seaduse järgi peab müüja pakutava kauba plusside-miinustega kursis olema.
Risk kasvab eriti suureks siis, kui välismaalase nimel olevale autole pole Eestis tehtud isegi registreerimiseelset ülevaatust. „Sel ülevaatusel selgub muuhulgas, kas auto pole varastatud ning kas selle üldse saab meie registrisse. Kui auto on algselt olnud näiteks parempoolse rooliga ning Leedus ümber ehitatud, pole sellisele sõidukile suurt lootust numbrimärke külge saada,“ hoiatab Vahtra. Ja soovitab esmaülevaatuseta autot ostes müüjaga üheselt kokku leppida: raha antakse üle alles siis, kui auto registrisse kantud.
Kuna kasutatud autode äris ei paista kord majja saavat, lubab Vahtra, et ametite ühisreide jätkatakse. „Veebruari esimesed kontrollkäigud on andnud eriti nukra tulemuse,“ nendib ta.
Kui reididel käinud maanteeameti nimetuks jääda soovinud töötaja (nimi toimetusele teada) käest küsida, kas ta on müügiplatsidelt leidnud ka mõne sellise sõiduki, mida ta ise osta tahaks, tunnistab ta: „Ühe leidsin. Aga selgus, et see auto polnud müügiks...“
Loe täispikka artiklit Autolehest.
