Vaata, millised on toidutootmise tulevikutrendid!
Esimene suund, millest väga palju räägitakse, on keskkonna mõju toidu tootmisele.
Minister ütles, et toidutootmine on keskkonnatundlik - meenutagem näiteks Fukushima tuumakatastroofi. Samuti linnastumine - Viimsis on põllumajandusmaa kordades vähenenud.
"Teine oluline suund on ressursimahukus," rääkis Seeder, lisades, et toidutootja on rikas ainult ühe korra - siis, kui ta oma vara maha müüb. Siis selgub, et ressursid ja maa on väga kapitalimahukad.
"Tänaseni toodetakse kolm neljandikku toiduainetest käsitsi," rääkis ta.
Üks olulisemaid ressursse on vesi. Puhas põhjavesi aga on taastumatu ressurss.
"Umbes kolmandik kogu maailma toidust toodetakse kunstlikult niisutatud aladel," ütles minister, tähendades, et suund veetarbimisel on järsult üles.
Kolmas suund on toiduohutus, mis on Euroopa Liidus oluline teema.
"Ka Eestis me oleme ju siin vaadates tagasi viimasele kahele-kolmele aastale elanud üle haiguspuhanguid, mis on puudutanud valusalt ka meie loomakasvatajaid," rääkis minister.
Neljas suund on hinnasurve, mille sügavad põhjused ega kestus ole teada.
Seedri sõnul on tegemist teatud mõttes unikaalse olukorraga, kuna enam kui saja aasta jooksul on olnud üksikuid järske hinnatõuse, mis on seotud olnud pöördeliste sündmustega - maailmasõjad ja 1970. aastate kriis.
"Sõnum peaks tegema põllumehed ettevaatlikuks, et järsule tõusule on järgnenud järsk langus," ütles minister. Nii kiiret suhtelist hinnatõusu aga pole olnud ka maailmasõdade järel - kasv on olnud juba praegu pikem kui praegu. Eelnevad 35 aastat on toiduained aga ainult odavnenud.
"Eelnevad kaks põlvkonda on elanud teadmisega, et toiduainete hinnad lähevad aasta-aastalt odavamaks," rääkis Seeder.
Tegelikud põhjused ei saa olla rahvastiku kasv, kliima muutus ega elatustaseme tõus, kuid põhjus on teadmata.
Viies suund on kontsentratsioon. "See puudutab nii põllumajandussaaduste tootjaid, töötlejaid, kaubandust - kõik muutub suuremaks ja kontsentreeritumaks," rääkis minister.
Kuues suund on tootja osa vähenemine.
"See on ka juba pikemas perspektiivis vaadatuna selgelt välja loetav suund," ütles minister, selgitades, et seda näitab hulgi- ja jaekaubandus. Kaubandusel on 2,3 ja 3,3 protsenti kasvu igal aastal, tootjatel 1,9 ja põllumajandusel -1,5 protsenti.
Seitsmes trend on arendustegevuse olulisuse kasv, mida ei saa alati mõõta rahaliste vahenditega. "Üldine suund ja trend on selle tähtsustumisele ja rahastamise kasvule," rääkis Seeder.
Tehnoloogilise arengu vedurid on toiduohutus, mis ei tulene vaid soovist toitu ohutumaks muuta, vaid seal taga on ka administratiivne surve.
Samuti sunnib arendusse investeerima konkurents.
Kaheksas suund on funktsionaalsuse kasv. "Ehk püütakse täpsemalt oma tootmine seada sihtrühmade nõudlusest tulenevalt maitseelistustest või tervise nõuetest," ütles Seeder.
Funktsionaalse toidu osakaal muutub suuremaks.
Üheksas suund on mahetoit - ökoloogiliselt puhas ja võimalikult väheste lisaainete.
"Selle järgi emotsionaalne nõudlus maailmas igal aastal kasvab," rääkis Seeder.
Nõudlus on just emotsionaalne, sest kuigi inimesed tahavad üha enam mahetoitu, kuid poes tehakse ostuotsus siiski rahakoti põhjal.
"Rikkamates riikides on näha, et soov mahetoidu järele kasvab," ütles Seeder, lisades, et esialgu on nõudlus ka seal siiski tagasihoidlik.
Eestis näiteks vaid 20 protsenti mahepiimast jõuab tarbijani ehk siis tootmine on suurem kui nõudlus.
Ta märkis, et siin on mõttekoht, kas pigem toetada mahe mõttelaadi või tootmist. Järgneval perioodil mahetoodangu rahastamine muutub, pidades silmas siiski lõpptoodet.
Kümnes suund on kohalik toit.
"Igal pool maailmas inimesed eelistavad kohalikku toitu," nentis Seeder. Ka tootjad ja kauplejad reklaamivad kohalikkust kui tugevust.
Kohalik toit peaks olema värskem ja ökoloogiline jalajälg peaks olema väiksem.
"Eestis siiski on kohaliku toidu eelistamine väga suur - viimaste küsitluste järgi 66 protsenti," ütles ta.
Viimastel aastatel on see küll pisut langenud, ent peaks majanduse edenedes taas kasvama.
Miinus on anonüümne kaup, mis tähendab, et tarbija ei tea, kust see toit pärit on. See teeb raskemaks kohaliku toidu eelistamiseks.
See peaks tähendama, et inimene hakkab eelistama turge või naabri käest ostetud toitu.
"Küllap siis jõuab kätte ükskord see aeg, kus nende osakaal hakkab kasvama, mis siiani on vähenenud," rääkis Seeder.
