Eesti Haiglate Liidu delegatsioon käis Shveitsis. Eesti Haiglate Liidu president Merike Martinson selgitab, mille poolest erineb sealne tervishoiusüsteem meie omast.
Eesti haiglajuhid käisid Shveitsis koolitusreisil programmi raames, mille oli algatanud Shveitsi Haiglate Liit H+. Eesti delegatsioon oli viieliikmeline: Tartu ülikooli Kliinikumi peaarsti asetäitja Margus Ulst, Rakvere haigla peaarst Aivar Tooming, Pärnu haigla ülemõde Margit Seppik, sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Arvi Vask ja Merike Martinson.
Koolitusreis oli mõeldud selleks, et tutvuda Shveitsi tervishoiukorralduse, kindlustussüsteemi ja haiglatega. Programm oli sisutihe ja huvitav, Eesti olusid arvestav.
Programmi juht oli Shveitsi Haiglate Liidu peasekretär Nils Undritz, kes praeguseks on Ida-Euroopa juhtimisalase koolituse koordinaator. Muide, tema juured on Eestis. Tema vanaisa oli Niguliste kiriku õpetaja ja tema isa, kellest hiljem sai tunnustatud hematoloog, alustas õpingutega Tartu ülikoolis. Hiljem siirdus perekond Shveitsi.
Eesti-suuruse pindalaga Shveitsis elab seitse miljonit inimest. Nagu kogu maailma tervishoiusüsteemis, tehakse ka Shveitsis ümberkorraldusi, mis peaksid selle muutma ökonoomsemaks. Kui nemad alustavad reforme, pakkudes oma kodanikele arstiabi tipptaset, siis meie oleme alles viimastel aastatel teinud samme optimaalse arstiabi suunas. Nii meil kui Shveitsis tehakse reforme, et tervishoiukulutusi vähendada. Nagu Eestis, taandub ka Shveitsi tervishoiu korraldamine rahastamisele, kuid seal valmistatakse iga muudatust ette pikka aega.
Eesti tervishoiusüsteemil ei jätku raha, riigi osalust tahetakse vähendada, vastutajaid pole. Kui Tallinna haigekassa teatas veebruari lõpus, et tänavused lepingumahud raviteenuste ostmiseks on vähenenud veerandi võrra, siis Shveitsis teatatakse ette igast planeeritavast muudatusest. Praegu kavandatava haiglavoodikohtade vähendamise tarvis analüüsitakse mitme aasta jooksul elanikkonna haigestumist, vanust jm. Isegi kahe- kuni viieprotsendiline rahastamise vähendamine teatatakse kaks-kolm aastat ette.
Shveitsi tervishoius on täpselt teada, kes mille eest vastutab. Shveitsis on 26 kantonit, meie mõistes maakonda, igaühes neist oma tervishoiuminister. Tervishoidu korraldatakse kantoni raames. Poole oma piirkonna haiglate eelarvest annab kanton, poole ravikindlustused. Seega on 50 protsenti haigla sissetulekust kindel, - ja raviasutuse käekäigu eest ei vastuta raviasutuse juht üksi.
Kindlustatud on iga shveitslane. Solidaarsuskindlustusega, mille eest tuleb maksta 1500 Eesti krooni suurune kuusumma iga pereliikme kohta, olgu ta tööeas, laps või vanur. Selle raha eest tagatakse ainult erakorraline arstiabi. Lisaks on olemas vabatahtlik erakindlustus, millega kaetakse pool ravikuludest.
Meie ravikindlustuse seadus, mis meid kriisist välja toonud on, hakkab nüüd meid takistama. Pole mõeldav, et kolmandik Eesti kodanikest maksab ravikindlustusmaksu, aga kaks kolmandikku kasutab hüvesid -, sest meie lapsed ja pensionärid on sotsiaalmaksu maksmisest vabad. ühe inimese makstavast rahast ei piisa, et kindlustada kolmele arstiabi. Samal ajal püüab riik oma osalemist meditsiinikulutustes riigieelarvest "maha raputada". Olukord, mis meid järgmisel aastal ootab, on veelgi hullem. Juba praegu on arusaadav, et 13 protsenti palgafondilt pole piisav tervishoiu ülalpidamiseks. Lisaks ei võeta Shveitsis haigushüvitiste raha ravikindlustuse rea pealt, meil aga küll.
Shveitsi suurimas haiglas, Berni ülikooli kliinikus, on tuhat voodit ja seal antakse kõrgetasemelist arstiabi 400 000 inimesega regioonile. Kliiniku selle aasta eelarve on 531 miljonit Shveitsi franki (ehk viis miljardit krooni), mis võrdub Eesti kahe viimase aasta kogu ravikindlustuse eelarvega. ühe Shveitsi kantonihospitali, kus haigeid on samapaju kui Mustamäe haiglas, eelarve on sama suur kui kogu Eesti ravivõrgule eraldatud tänavuaastane raha.
Räägitakse, et meil on arste ja voodikohti palju. Personali ja voodite järgi oleme aga Shveitsiga üsna sarnased. Ka seal on kümne tuhande inimese peale sada voodit (aktiivse ja pikaravi voodid on diferentseeritud).
Berni ülikooli kliinikus on ühe voodikoha kohta 3,6 töötajat, Tartu ülikooli kliinikus kaks inimest; seal on 0,5 arsti voodikoha peale, meil 0,2.
Meie haiglavoodi koormus on 57-80 protsenti. Intensiivselt töötavas Shveitsi Aroni kantonihaiglas on see protsent 68.
Berni ülikooli kliiniku juurde kuulub lasteosakond - ehtne palee, ehitatud minu silma järgi lausa pillavalt. See valmis 18 aastat tagasi nagu Tallinna Lastehaiglagi, kuid nägi välja nii korralik, nagu oleks see eile juhtunud - meie haigla aga logiseb igalt poolt ja tahab renoveerimist. Shveitsis hoolitseb raviasutuse ehitamise ja korrashoiu eest kanton.
Tahame Euroopasse minna, miks mitte siis sealtsamast mõõtu võtta?
EPL
