Väidetavalt ajaloo rikkaim inimene oli uskumatult mõjukas mees

Albrecht Düreri portree Jacob Fuggerist kujutab meest, kel on pisikesed huuled ja andeksandmatud silmad. Ta kannab kena nahkkraed ja pruuni mütsi. Selle aja kohta on mehe riietus siiski väga tavaline. Endine Wall Street Journali ajakirjanik ja nüüdne väärtpaberite analüütik Greg Steinmetz, väidab, et tegemist on ajaloo kõige suurema mõjuvõimuga ärimehega. Sellel väitel võib isegi tõepõhi all olla, aga ta väidab ka, et Fugger võis olla ajaloo rikkaim mees, kirjutab The Economist.

Fugger on Hilis-keskajal tegutsenud pankur Saksamaalt, Augsburgist. Temast ei ole räägitud nii palju kui teisest kurikuulsast pankurist Cosimo de Medicist. Samas oli Fugger parem pankur. Tema võimas ajalugu on lahti kirjutamata ja osalt ka teadmata. Ometi on selge Fuggeri halastamatus ning ahnus ja tema mõjuvõim.

Ta sündis 1459. aastal rikkasse perekonda, kus tegutseti tekstiilitööstuses ja panganduses. Ta sai rikkaks ja mõjuvõimsaks, kui riskis nii oma raha kui ka reputatsiooniga, et rahastada Habsburgide ambitsioonikaid plaane. Fugger lõi head suhted kui tema vend andis laenu Frederick III-le, kelle krediidireiting oli kohutav. Jacobist sai tema poja Maximilian I peamine pankur. Samuti oli tema klient Hispaania kuningas Charles V. Mõlemal valitsejal oli ajaloos väga tähtis koht. Nende laenud olid tihti tagatud pantidega ning Habsburgi kliendid maksid talle tihti tagasi just varaga, mitte rahas.

Nii sai Fuggerist Austrias suur hõbedaärimees ning Ungaris vasemagnaat. Ta ehitas vase sulatamiseks tehase ja kauples sellega armutult. Ta liitus vasetootjate kartelliga ja kui nad jõudsid Veneetsias kokkuleppele, et nad tõstavad hinda sellega, et vähendavad turule suunatava vase koguseid, otsustas Fugger teha teisiti.

Ta paiskas turule nii palju vaske, et hind kukkus ja konkurendid olid paugupealt suures hädas. Samal ajal aitas ta rahastada skeemi Portugalis, kus pipra ja vürtside kaubandus hakkas käima Lissaboni kaudu. See liigutus oli nii edukas, et see andis Veneetsiale meeletu majandusliku hoobi. Ta lõi isegi midagi ajalehelaadset, ta asutas esimese uudisteagentuuri, mis tootis uudiseid ja sõnumeid tema klientidele. Kullerid viisid neid otse klientideni.

Ta hakkas enda pangas raha tegema sellega, et hakkas riskima kogumishoiustel oleva rahaga ning maksis 5% tootlust. See läks vastuollu katoliku kiriku liigkasuvõtmise reeglitega, aga mees pöördus otse toonase paavsti Leo X poole, kes oli Fuggeri tegevusest ka ise kasu saanud. Paavst oli lahke ja 1515. aastal kadus liigkasuvõtmise keeld paugupealt. Sellest sai termin „kasum, mis saavutatakse ilma tööjõu, kulude ja riskita". Klientide säästudega riskimisest oi saanud legitiimne äri. Sealt sai alguse tänapäevane majandus, kirjutab Steinmetz.

Fuggeri läbisaamine Vatikaniga baseerus väga laial suhete ahelal, mille kaudu viidi korjanduskarpidesse kogutud tohutu vara Saksamaalt Rooma. Ta võttis teenustasu 3%. Tema kõige ootamatum ja uskumatum ajalooline saavutus oli Steinmetzi sõnul aga see, et ta pani tahtmatult alguse reformatsioonile. Fugger tegi koostööd ühe teise Habsburgi dünastia kliendiga, kellele ta oli ostnud Mainzi peapiiskopkonna. Nad hakkasid koos müüma indulgentse (raha eest ostetav otsetee paradiisi). Kasum jagati paavst Leoga, kes kasutas raha, et rajada Püha Peetruse Basiilika. See ajas 1517. aastal väga vihaseks Martin Lutheri, kes kirjutas oma „95 teesi", mis pani aluse protestantlikule reformatsioonile.

Fugger hakkas vanemas eas endale koguma vaenlasi, kes soovisid tema surma. Teda aga ei tapetud vaid ta suri rahulikult oma voodis 1525. aastal.

Noore mehena lubas Fugger, et ta teenib kasumit kuni suudab. Ja nii ka läks. Surma hetkel oli ta multimiljonär. Ta suri luksuses. Steinmetzi väide, et tegu võis olla maailma ajaloo rikkaima inimesega on küll kahtlane, kuid selge on see, et Fugger ise oleks selle staatuse üle üliuhke. Mõnedel hinnangutel võiks mehe vara väärtus täna olla 400 miljardit dollarit.