Väikeinvestor kutsub otsustajaid üles alampalgaga elamist proovima

 (26)
Alampalk
AlampalkFoto: Sven Arbet

Toimuvate koalitsiooniläbirääkimiste käigus on väljendatud valmisolekut vaadata üle tööjõumaksud ning tõsta tulumaksuvaba miinimum 500 euroni. Tegemist on töömotivatsiooni toetava meetmega, mis peaks aga toimuma koos alampalga korrigeerimisega. Sammud alampalga muutmisel peavad olema radikaalsemad ja suuremad kui seni. Inimesed tuleb õpetada väärtust looma, kirjutab väikeinvestor Risto Kask.

Aasta alguses tõusis alampalk 430 euroni. Arvestades teiste riikide praktikaid, ei ole tegemist just eriti märkimisväärse tõusuga. Samal ajal ületasid Luksemburgi, Belgia, Saksamaa ja mitme teise riigi alampalgad 1000 euro piiri. Skaala teises otsas asuvad riigid nagu Šveits, Lichtenstein ja Monaco, kus keskmine sissetulek jääb vahemikku 4700-5400 eurot. Rääkides madalapalgaliste töökohtade iseloomust, esinevad nii Eestis kui muudes riikides teatud sarnasused. Valdkonniti on palgastruktuur sarnane olenemata geograafilisest paiknemisest, erinevused esinevad üldistes palgatasemetes ning need erinevused on väga suured.

Seotud lood:

Hiina lubas möödunud aastal viia riigi edu ja majanduskasvu uuele tasemele likvideerides tuhanded madalapalgalised töökohad ning asendades need robotitega. Kas ka Eestis oleks see mõeldav, oleneb muudatuste tagajärjel tööturule sattuva tööjõu kvalifikatsioonist ja võimest ümber õppida.

Kui riiklik haridussüsteem toetaks madalapalgaliste ümberõpet ja esineks kvaliteetsem suunamisprogramm selliste inimeste rakendamiseks mõnes väärtusvõimelises ametis, oleks võimalik efektiivsemalt tegutseda küll. Praegu on riiklikud mehhanismid madalapalgaliste töökohtade ümberkujundamiseks nõrgad. Me võime kassapidajad asendada iseteeninduskassadega, kuid milline on vabanenud inimressurssi edasine kasutuspotentsiaal? Kas minnakse Eestit ära või otsitakse võimalusi ümberõppeks? Paljud on valinud esimese variandi. Me vajame paremat võimekust oma inimeste kvalifikatsiooni tõstmiseks ning see ei saa olla vabatahtlik. Inimesed tuleb õpetada rohkem väärtust looma.

Olen suhelnud mitme ettevõtjaga, kelle arvates ei ole alampalga järsk tõus otstarbekas. Välja on käidud veksleid, et see toob kaasa koondamised ning ülepaisutatud palgakulud. Kardetakse, et palgasurve viib senise tööpanuse ja loodava väärtuse tasakaalust välja ning odava töö eest tuleb hakata maksma liiga palju. Alati ei ole selline seisukoht vale, kuid see sunnib ettevõtjaid mugavustsoonist väljuma.

Tekib võimalus oma protsessid ja tegevused üle vaadata ning tegevused vastavalt muutustele kaasajastada. Alampalga ja tulumaksuvaba miinimumi mehhaaniline korrigeerimine annab ettevõtetele võimaluse tegutseda efektiivsemalt. Kaudselt ei ole tegemist ainult ettevõtte tasandi muutustega vaid muutustega inimeste üldises toimetulekus ja heaolus.

Sattusin mõne aja eest lugema ühest eksperimendist, mille käigus proovis üksikvanem kuu aega elada miinimumpalgaga. Tulemused tekitasid õudust, raha sai otsa juba poole kuuga. Samas on inimesi, kelle igakuiseks sissetulekuks ongi kõigest 365 eurot netos, millele lisandub taaraautomaadist tagasi saadud tagatisraha. Seda loomulikult vaid siis, kui taarat parasjagu satub käes olema. Tallinna kontekstis võib eeldada, et vähegi püüdlikumad inimesed leiavad endale tasuvama töö. Siin leidub valikut ja töökäsi.

Väljaspool pealinna inimeste võimalused samaväärsed ei ole. Mõnes väiksemas asulas on töökohti vähem kui on töökäsi. Tuleb valida töötamise või kodusistumise vahel. Seega palgasurve täna igal pool ettevõtjaid ei mõjuta. Tundub vastuoluline, kuid kui meil üldiselt on Eestis tööjõu puudus, siis maakondades on mitmel pool pigem probleemiks puuduvad töökohad. Ainuüksi Ida-Virumaal oli poolaasta seisuga ligemale 8000 töötut. Väljavaated sissetulekute kasvuks on sellises olukorras nigelad.

Loe veel

Järgmisel aastal on alampalka ees ootamas mõnekümne-eurone kasv (9%). Samas tõsteti 2016. aastal diislikütuse aktsiisi 14%, bensiiniaktsiisi 10% ning 2017. aastal on ees ootamas kütuseaktsiiside kasv veel täiendavalt 10%. Need aktsiisid mõjutavad laiemalt paljude kaubagruppide hindu, mistõttu ei jää tegelikult inimestele alampalga kosmeetilise korrigeerimise tulemusel rohkem raha kätte.

Elades Tallinnas, ei kujuta arvatavasti paljud inimesed elu miinimumpalga eest ette. Juba üks restoraniskäik hammustab alampalka teeniva inimese eelarvesse korraliku augu. Eesti keskmine brutotöötasu II kvartali andmetel oli 1163 eurot. Selline sissetulek aitab tagada mõned elementaarsed vajadused, kuid ilmselt jääb ka sellest vajaka kui peres on vaid üks töölkäiv inimene. Kui keskmist palka teenivaid isikuid on peres rohkem kui üks, suureneb võimekus elada kvaliteetsemat elu. Kui nüüd summeerida kahe alampalka teeniva inimese sissetulekud, kui palju saaks endale lubada selline leibkond? Suhteliselt vähe. See viitab ilmekalt, et inimeste toimetulekut tuleb parandada.

Möödunud aastal tuli üks parlamendierakond välja mõttega, et alampalk võiks olla 800 eurot. Teostuseni see mõte kahjuks ei jõudnud. Väga hästi väljendas oma seisukohta sellel teemal Jaan Männik, kes möödunud kuul 800-eurose alampalga ideed toetas. Tema arvates oleks just see Eestis õige alampalga tase. Selline suurusjärk ei ole saavutatav ühe suure hüppega, kuid järgemööda on võimalik sinna välja jõuda küll. Mõne päeva eest mainis Kadri Simson Eesti Päevalehes, et tulumaksuvaba miinimumi peaks tõstma 500 euroni. Andres Herkel käis välja arvamuse, et alampalk vajab tõstmist 600, soovitavalt 700 euroni. Paljud poliitikud on neid mõtteid toetanud, kuid sisulisemad sammud on seni jäänud tegemata. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 500 euroni on küll töömotivatsiooni toetav meede, kuid ilmselt vähetõhus kombineerimata alampalga tõusuga. Sammud alampalga tõstmisel peavad olema radikaalsemad ja suuremad kui seni. Alampalka tuleb tõsta kombineerituna tulumaksuvaba miinimumi suurendamisega.

Ei ole üllatus, et see teema on palju kõneainet tekitanud. Arvatavasti ei vaidle keegi vastu, et ühiskonnana ootame järeltulevalt põlvkonnalt noortelt, et nad oleksid targad, ettevõtlikud ja konkurentsivõimelised. Samal ajal puudub paljudes peredes väikse sissetuleku tõttu võimalus oma lapsi huviringidesse suunata. Kas siin ei ole mitte vastuolu? Tallinna huvikeskuses Kullo maksab elektroonika ja robootikaring 30 eurot kuus, meisterdamine 30 eurot kuus ning muusika 48 eurot kuus. Nõmme noortemajas maksab keraamikaring 25 eurot, klaveriõpe 40 eurot kuus ning klaasikunst 27 eurot kuus. See ei paista võib-olla esmapilgul kallis, kuid sunnib paljud huviringidest eemale jääma. Mõne aasta eest viis riigikogu õigus- ja analüüsiosakond läbi uuringu Eesti huvihariduse kohta. Tulemustest selgus, et huviringide tegevuses osales kahetsusväärselt alla poolte kuni 14-aastastest noortest. Huviharidus on investeering inimkapitali ning paranenud toimetuleku tingimustes on peredel ka paremad võimalused neis tegevustes osaleda.

Üldiselt paistab, et inimesed kes Eestis alampalga temaatikaga tegelevad, ise alampalka ei teeni. Poliitilist otsustusjõudu omavate inimeste ringkonnas on sissetulekud mõnevõrra teistsuguse kaliibriga. Senine valitsuskoosseis on ametis viimaseid nädalaid, kuid ilmselt on järgneva võrdluse tegemine asjakohane. Sattusin mõne aja eest veebilehele www.avalikteenistus.ee, kus saab tutvuda riigiteenistujate palkadega. Peaministri sissetulek 5288,40 eurot, ministritel 4495,14 eurot.
Samal ajal ei olnud mitte ühtegi täiskoormusega töötavat riigiteenistujat, kelle sissetulek oleks olnud 430 eurot (bruto).

Üle 70% riigiametnikest (keda kontrollimise seisuga oli ligikaudu 15 430 inimest) teenisid enam, kui 1000 eurot. Kas heal elujärjel olevad inimesed saavad või oskavad adekvaatselt hinnata alampalga tegelikku ostujõudu ja sellega kaasnevat kurbust? Tõenäoliselt mitte. Kuidas siis toimetulekut alampalgaga täpsemalt hinnata? Kõige parem on seda proovida omal nahal. Eksperimente alampalgaga toimetuleku kohta on aegajalt ikka ja jälle tehtud. Kui suur katsumus selline eksperiment tegelikkuses on, ei tea peale eksperimenteerijate ilmselt keegi. Olen oma tutvusringkonnas kuulnud eeldusi, et küll kuidagi ka sellise sissetulekuga hakkama saab. Aga kas ikka saab?

Mõne aja eest ringles internetiavarustes heategevuslik ice bucket challenge (jää-ämbri väljakutse), mille kaudu kutsuti üles inimesi märkama amüotroofilist lateraalskleroosi (ALS) ehk motoorsete närvirakkude haigust põdevaid inimesi. Samamoodi võiks kutsuda üles inimesi märkama alampalgaga elamise varjupoolt. Proovime elada ühe kuu alampalga eest ning vaatame, kuidas see tundub. Miks mitte ei võiks seda proovida ka endise ja tulevase valitsuskoalitsiooni nõuandjad ja võtmeisikud. Suuremat ettevalmistust see tegevus ei nõua, järjepidevust seevastu küll. Ehk aitab see kaasa tuua sisulisemaid otsuseid ja märkimisväärsemaid tulemusi alampalga edasisel korrigeerimisel. Proovime!

Kas sina oleksid valmis seda väljakutset katsetama? Mina olen.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare