Puutusin Guido Sammelseljaga kokku seoses Eesti raudtee erastamisega. See aeg jäi suhteliselt lühikeseks – tema karjäär oli tunduvalt pikem kui need põgusad kokkupuuted, mis meil olid. Meie kohtumistest jäi mul temast positiivne mälestus. Vestlustes, mis oleme pidanud, paistis ta ausa inimesena, kes on veidi introvertne ja tagasihoidlik oma ütlemistes. Mees, kes soovis rohkem teisi kuulata kui ise rääkida. Tema oli raudtee erastamise protsessis küll üks kõneisikuid, aga sõna eriti ei võtnud, pigem oli tal koordineerija roll.

Guido Sammelselg oli sümpaatne ja tagasihoidlik inimene, kellel tükati läks elus hästi, siis jälle halvasti. Tema elu ei olnud tipphetkedel kindlasti igav, ja neid hetki jagus. Tema kõige edukamad tegemised jäävad vast Tallinna panga aegadesse ja selles keskkonnas ta sai hästi hakkama.

Ta oli suuresti üksiküritaja tüüpi, nagu hunt suures metsas. Olen isegi aeg-ajalt sellises situatsioonis olnud, kus tuleb võõras keskkonnas hakkama saada. See ei ole lihtne. Tema toimetamised muutis kindlasti raskemaks just see, et ta tahtis alati ise oma asju ajada. Neil, kes tegutsevad äris koos sõpruskonnaga, on moraalne toetusgrupp kõrval ja neil on sellevõrra natuke lihtsam ebaõnnestumisi üle elada.

Stress on see, mis inimese eluiga väga palju mõjutab. Küllap see kõrgelt kukkumine andis siin oma osa, et tema eluaastate number nii tagasihoidlikuks jäi. See on edukate inimeste suur risk, et nad võivad kõrgelt kukkuda, olles siis raskemas seisus kui üks keskmine inimene, kes sellistes kõrgustes pole olnud ja seetõttu on ka üleelamised väiksemad.

Jaga
Kommentaarid