Vana puumaja plastaknad ajavad elanikud omavavahel pahuksisse
Botaste sobitamine peokleidiga näeb sama veider välja kui miljööväärtuslikes piirkondades asuvate majade aknakompositsioonid. Ühel majal võib kõrvuti näha uusi ja vanu puitaknaid, nende sekka on miksitud igasuguse vormi ja värviga plastaknaid. Uurisime, mis on nende majade elanikel enda õigustuseks öelda ning kas nad on rahul maja üha kirjumaks muutuva ilmega.
Tallinnas Linda tänaval elab Urmas Agu abikaasa vanaisa. Et sealne ühistu plaanib kaugemas tulevikus hakata taotlema muinsuskaitse restaureerimistoetust, on Agu otsustanud aknad oma kulu ja kirjadega vahetada. Aknapaigaldusfirmas töötav mees otsustas plastraamiga akende kasuks. “Tänapäeva puitakna välimus on tihti sarnane, pole mõtet maksta topelthinda selle teadmise eest, et sul on puitaknad,” selgitab ta oma valikut. Ta teab rääkida, et plastaknaid tellitakse eeslinna puitmajadele tihti samal põhjusel, miks ta ise on selle otsuse teinud. Urmas Agul pole plastakna vastu midagi, teda häirib aga see, kui ühele majale pannakse eri raamijaotuse ja värviga aknaid.
Tüli akende pärast
Kuigi plastaken on eelistatum soodsama hinna pärast, pole paljud nende välimusega rahul. Graniidi tänava elanik Karl-Eerik Laanet värskendab oma elamise akende välimust iga paari aasta tagant. Ta leiab, et kuigi puiduimitatsiooniga pakettaknad kannatavad mingil määral kriitikat, pole need vanale puitmajale ikkagi sobivad.
Vastus küsimusele, miks paljud plastaknaid miljööväärtuslikus piirkonnas asuvatele majadele ette sobitavad, on väle tulema: “Plastakende ettepanek on kiire ja lihtne, ei põhjusta peavalu. Inimestel on muudki teha kui akendega jamada. Asi on lihtsuses ja ajas.”
Kungla tänava elanik Arvo Linros on resoluutne – talle meeldivad vaid vanad puitaknad, milles on säilinud killuke ajaloo hõngu. Kuigi Linros end ise muinsuskaitsesõbraks nimetada ei tihka, on ta seda muinsuskaitseameti silmis kindlasti. “Korjasin naabri vanad aknad üles, et tagasi vahetada, kui ta ära kolib,” teatab ise oma aknaid restaureerinud vanem härrasmees. “Me oleme naabrimehega tema plastakende tõttu kohe pahuksis!” teatab ta nördinud häälega.
Madis Ahman Köie tänavalt julgeb välja öelda need mõtted, mis Kalamajas jalutades peas kumisevad. “Inimesed peaksid ise mõtlema, mis asi on hea, nad rikuvad ju majade ilme ära. Armsad vanad puumajad, mis vaatavad minevikku, on ära rikutud tööstushoonete akendega,” on ta pahane.
Majal, kus Madis Ahman elab, on ees vaid plastaknad – üks vahetas ära ja teised läksid sellega ühtse ilme saavutamise nimel kaasa. Nüüd tahavad noored ja ettevõtlikud inimesed korrus korruse haaval plastaknad puitakende vastu välja vahetada. Madis Ahman rõhutab, et Eestis pole plastakende vastupidavuse kogemust ja et Lääne-Euroopa prügimäed on neist pungil. Temagi meelest jääb puitakende panek pigem viitsimise taha pidama. “Maal leidub küll väikemeistreid, kes teevad puitaknaid soodsa hinnaga.”
Hinnapäring
•• Puitaken mõõtmetega
1200 x 1700 mm maksab Fensteris veidi üle 10 000 krooni, plastaken veidi üle 6000 krooni.
•• Väikeettevõtja Andu Eru teeb puitaknaid umbes 8000 krooni eest. Hind kujuneb ka läbirääkimiste tulemusena.
•• Akende restaureerimise maksumus sõltub akna seisukorrast. Hinnad algavad 10 000 kroonist, kui aken on veel heas seisukorras.
•• Kõige soodsam on ise oma aknad restaureerida ning korras hoida. Vaja läheb pahtlit, värvi ja tihendeid.
Kommentaar
Oliver Orro
kultuuriväärtuse amet
Miljööväärtuslike piirkondade suurimaks probleemiks on plastaknad, mille vastu ei saa muud, kui loota, et inimesed ise kord mõistavad asja sobimatust.
Ega me plastakende üle miljöö-väärtuslikes piirkondades õnnelikud ei ole. Avatäidete omavoliline muutmine on kultuuriväärtuste ameti tegutsemisaja jooksul olnud Tallinna ajaloolistes eeslinnades üks suuremaid probleeme. Kui kortermaja iga korter paneb endale isesugused aknad, siis on pilt ääretult kurb.
Veel hullem on see, kui visatakse minema ka akende piirdelauad. Tulemus on kohutavalt inetu, maja jätab räämas ja lõpetamata mulje. Piirdelaudadel on lisaks dekoratiivsele väärtusele ka praktiline funktsioon: see takistab niiskuse pääsu aknapiida ja seinapalgi vahele. Sinna aga lastakse Makrofleksi, mida ei peeta isegi vajalikuks väljastpoolt ära lõigata. Uut piirdelauda peale ei panda ja Makrofleks hakkab toimima eduka käsnana.
Palkmaja puhul võib tagajärg pikemas perspektiivis olla kaunis kehv.
Paljud ei saa arugi, et piirdelauad on vajalikud ja et need annavad maja välimusele midagi juurde. On neidki, kes panevad ilusa ajaloolise piirdelaua asemele plekiriba, tihti hööveldamata laua ja arvavad, et niimoodi ongi hästi.
Lõpuks ongi kõik aknad ja piirdelauad erinevad. Positiivne lahendus oleks, kui majaelanikud jõuaksid omavahel kokkuleppele, et maja saab ühesugused aknad ja piirdelauad.
Soosime vanade akende säilitamist. Kõigi enne 1940. aastat ehitatud majade puhul saab Tallinna kultuuriväärtuste ametilt küsida restaureerimistoetust originaaldetailide restaureerimiseks. Aknad käivad toetuse alla. Seda võiks rohkem kasutada ja toetust tuleb küsida kindlasti enne tööde algust.
