Vähemalt üheksa panka on öelnud, et nad sooviksid oma peakontori viia Frankfurti. See tähendaks 10 000 uut töökohta ja enam kui 100 miljonit dollarit iga-aastast maksutulu lisaks. See tooks kaasa majandusliku ja kultuurilise uuestisünni. Micha Hintz vihkab seda ideed.

„Brexit on väga halb neile inimestele, kel on tavaline sissetulek," ütles Hintz, kes on 37 aastat tegutsenud Karl Marxi raamatupoe omanik. Ta esindab kohalikke aktiviste, kes ütlevad, et linn on mugav ja mõnus paik, mis ei vaja seda raha ja sära, mida suur hulk rikkaid uustulnukaid endaga kaasa toovad. „See võib olla hea linna rahvusvahelisele konkurentsivõimele, aga mida me vajame on jõukohased kinnisvarahinnad. Kohalikel ei ole siin hääleõigust," ütles mees, kel on habe nagu Marxil endal.

Tegelikult on tunded vastastikkused. Ka pankuritele ei meeldi idee Frankfurti kolimisest. 700 000 elanikuga linna kirjeldatakse kui unist paika, eriti võrreldes Londoniga, linnaga, mis on maailma üks kõige multikultuursem paik. Seal on elanikke 8,8 miljonit.

Pankurid ei soovi avalikult kriitilised olla, kuid kümned on omavahelistes vestlustes öelnud, et neil ei ole mingit huvi kolida linna mida kutsutakse Londonis „Yawnfurt" (yawn tähendab haigutamine). Üks ütles ajakirjanikule, et jätab pere Suurbritanniasse ja asub elama mõnda Frankfurti hotelli ja töötab vaid mõne päeva nädalas. Teine on nõus ajutiselt kolima, aga ei soovi seal elada rohkem kui mõne aasta.

„Pankurite puhul võivad nad paberil öelda Frankfurtile jah, aga süda seda kindlasti ei tee," ütles Londonis asuv värbamisspetsialist John Purcell. „Frankfurt pakub mitmeid rahalisi eeliseid, aga väga suurtest kultuurilistest erinevustest peab üle saama."

Frankfurtis on veidi üle 20 teatri, kus toimuvad regulaarsed etendused, Londonis on neid 10 korda rohkem. Londonis on 72 Michelini tärniga restorani, Frankfurtis on 11. Kui Londonis käib elu päeval ja öösel täistuuridel, siis Saksamaa seadused ei luba näiteks pühapäeviti poodidel lahti olla. See tähendab, et mitmed Frankfurti kaubanduspiirkonnad on sel ajal kummituslinnade sarnased.

Deutsche Banki tegevjuht John Cryan ütles, et Franfurt peaks oma infrastruktuuri väga palju panustama ning looma kümneid uusi teatreid ja sadu restorane.

Frankfurt teab juba üht perioodi, kus sinna kolis suurel hulgal finantasutusi. Vanu ajaloolisi hooneid lükati kokku, et asemele ehitada büroohooneid. Irvhambad hakkasid linna kutsuma Bankfurtiks.

Täna on kohalikud nende hoonetega harjunud. Londoniga võrreldes on linnas elamine odav. Rendihinnad küll kasvavad, kuid keskmiselt kinnisvarale kuluv summa 55% keskmisest netopalgast. Londonis on see 135%.

Frankfurtis asub muide ka Euroopa Keskpanga peahoone, kus töötab ligi 4000 inimest, kellest suur osa on välismaalased. See kõik on kaasa toonud rahvusvahelised koolid, uued restoranid, poed ja muud neid teenindavad kohad. 2014. aastal kolis pank ümber uude 43-korruselisse hoonesse.

„Kui ma Frankfurti kolisin, siis oli siin vaid üks normaalne koht, kus espressot juua," ütleb keskpanga ökonomist Stefano Nardelli, kes kolis linna 1999. aastal. Ta meenutab, et kui praegu on mõned supermarketid lahti südaööni, siis toona ei olnud pärast kella 18 võimalik midagi osta.

Samal ajal on linna uute majade fassaadidel graffitid, kus on sõnum „üks linn kõigile". Endised linna elanikud on kinnisvaraturult hinna tõttu välja puksitud. Nad ei jõua nõutud renti maksta. Brexiti tulemusel tabaks linna uus pankurite lisandumise lainetus ning see muudab olukorra kohalike jaoks veelgi halvemaks.

„Frakfurtile oleks parem, kui pangad valiksid hoopis Pariisi," ütles üks aktiviste.