Vee-ettevõtted: vee hinnatõus on lähitulevikus vältimatu
Vee-ettevõtete pessimism põhjus peitub selles, et 2020. aastal lõppevad Euroopa Liidu toetused, mis on Eesti veeturgu pikalt elus hoidnud.
„Selleks, et suudaksime ka tulevikus tagada üle Eesti puhta joogivee ja nõuetele vastava kanalisatsiooniteenuse, tuleb kiiresti vastu võtta mõned radikaalsed otsused. Kui just riik ei leia lähiaastatel võimalust veemajanduse valdkonna doteerimiseks, on veehinna tõus paratamatu,“ leidis vee-ettevõtete liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees.
Küsimus on tema hinnangul praegu pigem selles, kas alustada veehinna tõstmist kohe ja teha seda järk-järgult või ootame veel kümme aastat, kuni turgu tabab šokk ning alla tuleb neelata korraga mitmekordne hinnatõus. "Tõenäoliselt on selleks ajaks juba osa väiksemaid või keskmise suurusega vee-ettevõtteid ka oma uksed kinni pannud," märkis Tarkmees.
Tarkmehe sõnul on siiani suudetud hoida vee hind tarbijale madalal tänu sellele, et hinnas ei ole arvesse võetud mahukaid investeeringuid, mis on tehtud toetuste abil näiteks nõukogudeaegse infrastruktuuri kaasajastamiseks, uute trasside rajamiseks ja ülalpidamiseks.
"Samuti ei ole sinna sisse arvestatud piisaval määral tulevasi ja võimalike kriisiolukordade lahendamiseks mõeldud investeeringuid, mis ettevõtte jätkusuutlikkuse seisukohast on hädavajalikud," lisas ta.
Enamik suuremahulisi rahasüste viimase kümne aasta jooksul on tehtud Euroopa Liidu struktuurfondide rahade eest, mis tähendab, et lõviosa Eesti veeteenusest on tegelikult maksnud kinni Euroopa Liidu maksumaksja.
Euroopa panus ligi miljard eurot
EVELi hinnangul ulatub koos toetuste ja omafinantseeringutega viimase 15 aasta investeeringute maht veeinfrastruktuuri Eestis suurusjärku 1 miljard eurot. Selle raha eest on uuendatud ligi 3/4 keskmise vee-ettevõtte infrastruktuurist.
„Meie arvutuste kohaselt ületavad väikese ja keskmise suurusega vee-ettevõtete tegelike investeeringute vajadused lähiaastatel vastavaid võimalusi 2-3 korda,“ selgitas liidu juhatuse esimees ja Matsalu Veevärgi juhatuse liige Hans Liibek.
„Kallis on süsteeme soetada kui teatud vajalikke tehnoloogiaid üleval pidada. Mingil hetkel, näiteks 15 aasta pärast, kasvavad investeeringute mahud hüppeliselt, kui tuleb korraga välja vahetada oma aja ära elanud seadmed. Tänase hinnastamispoliitika juures ei ole vee-ettevõtetel kuidagi võimalik ise selliseid investeeringuid teha. Investeeringud hakkavad tulema 100% laenu arvelt, laenude teenindamine saab olema täies mahus teenusehinna komponent," selgitas Liobek.
Liibeki kinnitusel on konkurentsiamet ka ise analüüsinud mõne ettevõtte näitel, milliseks kujuneks vee hind, kui see sisaldaks Euroopa Liidu tagastamata abiga soetatud vara tegelikku kapitalikulu. Aruande kohaselt tõuseks 20 ettevõttest neljal hind üle kahe korra ning kümnel ettevõttel ligikaudu poolteist korda.
Paneelis osalenud ettevõtjad leidsid üksmeelselt, et inimestel on trots igasuguse hinnatõusu vastu, kuid kui inimestele selgitada, et see on vajalik vee kvaliteedi tagamiseks, siis seda mõistetakse.
Ettepanek: veehinnal lisada kulum
Liidu ettepanek on: tuleb luua seaduslik alus, mis lubaks veehinnale lisada ka toetusega soetatud põhivara amortisatsiooni ehk kulumi. Kogunev summa paigutatakse vee-ettevõtte juures asuvasse reservfondi, mida vee-ettevõttel on võimalik kasutada ootamatute või suuremahuliste investeeringute tegemiseks, näiteks kulukate seadmete välja vahetamiseks.
Lisaks on vee-ettevõtete jaoks tõsiseks probleemiks kujunemas oskustööjõu puudus.
